Inimlikkuse puudumisest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Latern kalmistul. Foto on illustratiivne.
Latern kalmistul. Foto on illustratiivne. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kõlavad kumedad kirikukella löögid. Nukralt-oigavalt kaigub helin üle väikese alevi.

Kirikuväravast väljub matuserong, et sängitada kalli inimese põrm samas asuvasse viimsesse puhkepaika, kodukandi mulda. Viimased nukrad, ahastavad pilgud lahkunule ja austuse märgiks kaetakse kalmuküngas lillede ja pärgadega, süüdatakse küünlad.

Möödub öö ja lahkunu lähedased seavad sammud kalmistule. Seal aga avaneb neile kohutavalt tröösitu pilt: "paremad" lilled on läinud oma teed, kalmukünka ümbrus on jälgi täis nagu lahingu tallermaa, lillevaas aga kadunud teadmatusesse. Ma ei räägi siinkohal materiaalsest kahjust, sellest saab üle, aga solvumine ja tume viha oma kaasmaalaste vastu tekib küll.

Samad "inimesed" on ju meie keskel iga päev, keegi on neid sünnitanud, kasvatanud, õpetanud! "Kes?" tahaks ahastavalt küsida. Olgem ometi inimesed! Meid ümbritseb kahjuks küllaltki palju julmust, jõhkrust, ükskõiksust ja sageli on seejuures orientiir leida. Me aga ei tohi hetkekski unustada tähtsaimat: jääda inimeseks!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles