Pärnus on üks tore traditsioon: niipea kui suvi tulekul, ilmub Pärnu Postimehes järjekordne kaebelaul naisteranna kohta.
Pärnu ranna nudistidele eraldamine tekitab pahameelt (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paneb siiralt imestama, kui armsaks see nõukogudeaegne traditsioon paljudele on saanud. Kuigi sellest ajast võiks ju teisigi meeldejäävaid traditsioone elustada. Ilmselt ei ole sünni- ja suvepärnakast Piret Meier viimasel paarikümnel aastal Pärnu rannas käinud, nii et ta ei ole pidanud eriti suvistel nädalavahetustel otsima kohta rannalinale.
Seda enam pahameelt tekitab tõsiasi, et suur osa (ja tänu luidetele ilusam osa) Pärnu niigi napist supelrannast on reserveeritud nudismi harrastajatele, olgu meestele või naistele, vahet ei ole.
Kui inimestele tõesti napid rannariided liigsena tunduvad, võiksid nad oma alastiihalust harrastada kas oma aias või otsida selleks mõne sobiva privaatse koha Pärnu ümbruse randades. Siis saaksid väikeste lastega pered ja turistidki puhata praegusel naisnudistide käes oleval luidetega supelrannaosal.
Lõpetuseks veel traditsioonidest: Pärnus avati meestele ja naistele mõeldud ühisrand praegusel asukohal aastal 1925.