Pärast eilset pikselööki Eesti poliitmaastikul tuleks kirjutada Marina Kaljurannast, aga küll veel jõuab. Tegelikult jäi nädalast kõlama sõna “transponderid”.
Tellijale
Kalev Vilgats: Transponderid
10. september 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanal õhukaitseväelasel (1984–1986) Viiburi tagant hakkas silm tuttavat terminit silmates särama. Tollase võitmatu Nõukogude armee raadiotehnilise väeosa maa-aluses komandopunktis oli hulk ümmargusi ekraane, mis pimeduses vaevu helendasid, kus tiirutas radarikiir, mis märkis ära lendavad objektid Leningradi sõjaväeringkonna õhuruumis. Osa märke saatis regulaarne sähvatus, mis tähistas “oma”. Teised olid võõrad ja nende lennukoridorist kinnipidamist tuli jälgida. Õnnega oldi koos, kui tabati mõni sissetungija, siis ootasid puhkused ja uued auastmed. Tavaliselt oli “sissetungijaks” meteoroloogide ilmavaatlussond, paar soomekeelset pornoajakirja külge seotud. Ent võib ette kujutada, kui hõre oli võrreldes tänapäevaga lennuliiklus ühe suletud suurriigi õhuruumis ja selle lähedal.