Unistus pojast pani luuletama

Foto: Andres G. Adamson

Olev sõnab, et kui ta kuuleb meestes pettunud naisi rääkimas, kuidas “kõik nad on ühesugused” ja “nende armastus on vaid voodilõbu”, meenub talle sõber Kaarel. “Tema elu oli karjuv “ei” sellele suhtumisele,” ütleb Olev.

Ta alustab meenutusi sellest, kuidas nad Kaarliga aega teenima läksid. Noored, parasjagu juba elumere lainetel hulpinud: tantsupeod, olengud, neiud ja napsid. Kaarel ei olnud ilueedi, aga ta sisemus oli ilus. Tema ei leidnud tüdrukut kunagi nii-öelda hoobilt, vaid pidi selleks rohkem vaeva nägema ja kohtumisi määrama. Võib-olla oligi ta tõsidus see, mis tüdrukuid peletas, nii et sõjaväkke tulles polnud Kaarlil kedagi, kellest unistada ja kellele kirjakest läkitada.

Olevi endaga oli vastupidi. Mitu tüdrukut kirjutasid korraga, trügisid kokku saama. “Mõtlesin tollal, et mis nende naistega lahti on. Vägisi tikuvad külje alla, ilma et oleksin kellelegi mõista andnud, et “sa meeldid mulle”,” muigab Olev. Mõnele neiule vastamisel aidanud Kaarel kaasa. Koos sai kroonuelu humoorikamalt kirjeldatud, nii et kirjapandu tegi endalegi nalja. Kaarel oli palju lugenud nii proosat kui luulet, mäletas peast suurmeeste tekste.