Tubli nädalapäevad tagasi helistas toimetusse pikki aastaid Pärnumaal kalakaitseinspektorina töötanud ja seepärast looduskeskkonnaga sina peal olev ja praegu pensionipõlve pidav Hillar Jõõts, et jagada oma tähelepanekut Lindi ja Liu vaheliselt rannikualalt, kus asub tema suvekodu. Nimelt polevat ta märganud ühtki luigepoega, kuigi linnupaarid on liikvel. Põhjuseks pidas Jõõts hästi sigivaid šaakaleid, kellest võib saada meie rannikulinnustiku suur probleem.
Veel varem oleme kirjutanud Tahkuranna lambakasvataja Urmas Aava murest šaakalitega, kes on tema karjast tallesid murdnud. Aava sõnutsi olevat ainuüksi Häädemeeste kandis šaakaleid neli või viis karja ning toitu otsides ei pelga nad inimese eluaseme juurde tulla. Šaakalite tekitatud kahju riik ei hüvita, võimalik on saada vaid lisalaskeluba.
Kuna šaakalite ideaalne pesituspaik on Matsalu looduskaitseala, on sealt vaid kiviga visata Pärnumaa rannaaladeni, kus leiab samuti mõnusa äraolemise.
Esimest korda lasti šaakal Eestis 2013. aastal. Eesti jahimeeste seltsi koduleheküljelt võib lugeda, et šaakalile kehtivad samasugused väikeuluki küttimisreeglid mis rebase puhulgi ja nende arvukust ei piirata, kuna nad pole jõudsalt levinud – selline jutt pärineb selle aasta jaanuarist.
Ulukiseire kohaselt on šaakaleid rohkem ja nende areaal laieneb.
Keskkonnaagentuuril tuleb nüüd tunnistada, et isegi kui olid mingid arvestused šaakalite võimaliku leviku üle, on need metsaelule jalgu jäänud. Ulukiseire kohaselt on šaakaleid rohkem ja nende areaal laieneb. Ulukiseireasjatundjad ja Eesti jahimeeste selts on jõudnud arusaamale, et šaakaleid tuleb rohkem lasta ja jahiaega pikendada.
Olgu pealegi, et šaakal pole Eestisse toodud võõrliik, vaid uus liik, mis on levinud meie loodusesse loomulikul teel, ei saa lasta tal siin peremehetseda. Šaakalist võib kujuneda suur probleem, sest omnivoorina on tal üsna lihtne leida metsast ja inimeste juurest mokkamööda söögipoolist.