Gertrud Höhler versus Euroopa kuninganna

Kantsler Angela Merkelit põhjav Gertrud Höhler Frankfurdi raamatumessil oma raamatut esitlemas. Foto: Werner Siebert

Gertrud Höhleri kirjutatud ja Šveitsis kirjastatud raamat ”Ristiema. Kuidas Angela Merkel Saksamaad ümber ehitab“ („Die Patin. Wie Angela Merkel Deutschland umbaut“) seisab viimased nädalad loetavuse pingereas esikümnes. Hoolimata sellest, et teos mõjub nagu isiklik ristiretk Merkeli vastu.

Autor püüab aastate jooksul pedantselt kogutud ajaleheartiklite abil tõestada, et valitsuse eesistujal (Höhleri keeles ”ähmasest idast tulnud alfahundil“) ei ole muud eesmärki kui Saksamaa juhtimine uude diktatuuri.

”Ristiema“ – nii tituleerib Höhler oma teoses kantslerit – tegutseb nagu maffia ainult võimu-, mitte pädeva poliitika printsiibil ja seda ”autoritaarse sotsialismi“ meetoditega. Saksa DVst pärit Merkel ei hindavat liitvabariigi (loe: konservatiivseid) väärtushinnanguid, sest need on jäänud talle SDVs elades võõraks.

Kibestunud naise kibe võitlus

Kas küsimus ei ole pigem kahe naise vahel tekkinud antipaatiasuhtest ja võitlusest Höhler versus Merkel? Ei, autori eesmärk olevat rahvale selgitada, kuidas süsteem ”M“ toimib.

Höhlerist aru saamiseks peame heitma pilgu vanadele aegadele. ”Ristiema“ autor on olnud enne Merkeli valitsemisaega nõutud naine. Tuntust ei ole kirjandusprofessor kogunud mitte ainult laitmatu välimuse ja elegantsete tuhkhallide pükskostüümidega. Või ütlustega, et joob meelsasti kohvi, sest see lisab võitlusvalmidust, kuid ei söö magusat, sest suhkur tegevat loiuks.

Merkeli kriitikut peetakse CDU (kristlik-demokraadid) eksperdiks. 71aastane CDU liige nimetab ennast meelsasti Helmut Kohli endiseks nõunikuks, jääb aga vastuse võlgu, kui temalt küsitakse, milles on ta kunagist liidukantslerit nõustanud. Samas ei leidu arhiivideski mingisuguseid jälgi Höhleri nõunikutegevuse kohta, kirjutab Der Spiegel.

1980. aastatel tegi keegi Kohli lähedastest ettepaneku nimetada Höhler Rita Süssmuthi järglaseks perekonnaministri toolile. Kohl olevat energiliselt olnud selle vastu. Höhler ise süüdistab Süssmuthi intrigeerimises tema vastu. Kohl oli aga teatavasti võimuinimene, kes ei lasknud endale midagi ette dikteerida.

Vastupanuliikuja Höhler on kindel, et peale tema ei ole keegi teine suuteline nägema läbi süsteemi ”M“. Sakslased olevat poliitiliselt sõgestatud, räägib ta meelsasti avalikel üritustel. Nüüd on professor ise oma raamatuga ”rikkust teenimas“. Populism läheb mõttelaiskadele inimestele hästi peale.

Langenud täht

Merkeli ajal on Höhleri täht langenud. Seega, kas saab tõsiselt võtta autorit, kes näeb inimesi mustvalgena, ja tema raamatut? Autor kirjutab, et ”Kohli tüdruk Angela“ saabus ”meie juurde“ supertankeri Nõukogude Liit pardalt. Või räägib, et soovib päästa liitvabariigi kolmandast diktatuurist pärast fašismi ja kommunismi. Höhler väidab nimelt tõsiselt, et Angela Merkel on samasugune diktaator nagu Jossif Stalin ja Adolf Hitler.

Höhleri raamatu suurim puudus on, et tal ei ole oma küsimustele vastuseid pakkuda, veel vähem esitada asjalikke analüüse. 295 leheküljel leidub ainult isiklikke rünnakuid liidukantsleri aadressil. Sama toimub saadetes, kus ta oma raamatut tutvustamas käib.

Kui ajakirjanike küsimused tunduvad daamile ”liialt agressiivsetena“, katkestab ta intervjuu või teeb näo, nagu ei kuulekski küsimust. Siit võib jälle järeldada, et kirjandusteadlasel ei ole muud eesmärki kui Merkeli mahategemine ja sedagi toonis, mis ei sobi kuidagi kokku tema tasemega.

Autori soov on olnud – ja nii läbib see punase niidina tema teost – demoniseerida kantslerit. Ta usub või loodab, et valijad on tõepoolest nii sõgedad, et lähevad tema laimukampaania õnge.

Merkeli vigadest hoolimata, mille hulka kuulub ka president Joachim Gaucki kritiseeritud oskamatus seletada rahvale lahti poliitilisi otsuseid, austavad valijad ennekõike liidukantsleri oskust probleeme mitte dramatiseerida, vaid neile pragmaatiliselt läheneda.

Pääsedes riigi meepottide juurde, kaotavad pea kõik kandidaadid oma ideaalid. Peaasi, et nad ei kaota ülevaadet olukorrast riigis. Seda ei või Merkelile parima tahtmise juures ette heita, Höhlerile aga küll. Mida rohkem ta kirja pandut seletab, seda vähem saab temast aru.