/nginx/o/2012/12/18/1491112t1h33c6.jpg)
Endla teater pakub sel talvel lastele vaatamiseks lavastust „Tiiger, tiiger!“. Et tore lugu oleks jõukohane nii päris pisikestele kui ka kooliealistele teatrisõpradele, on teatrirahvas leidnud geniaalse lahenduse.
“Tiiger, tiiger!” võlub lihtsuse ja siirusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sama näidend on tehtud kahes versioonis: mudilastele lühema ja lihtsamana Küünis, suurematele lastele pikema ja põnevamana suures saalis. Võrdluseks sai mõlemat etendust vaadatud koos kuue- ja kaheksa-aastase tüdrukuga. Etteruttavalt olgu öeldud, et nähtu ja kogetu sai lastelt ainult kiidusõnu, aga nagu arvata, meeldis neile suure saali „Tiiger, tiiger!“ pisut rohkem.
Mõlemad lavastused baseeruvad Briti lastekirjaniku Donald Bisseti raamatul „Kõnelused tiigriga ja teisi jutte“. Loomulikult ei mahu lastetükki terve raamatutäis jutte, kuid valitud lood on vahvad ja autorile omane fantaasiamaailm äratuntav.
Lihtne ja eriefektideta
Lavastaja Andres Noormets on nii väikestele kui ka suurtele mõeldud lavastuse üles ehitanud rahulikus meeleolus muinasjuttude/unenägude jutustamise stiilis. See on tänapäeva kiires ja infoküllases maailmas kena vaheldus. Hea tõestus sellele, et lastele mõeldud filmid, lavastused, mängud ja muu ei pea olema pidev möll ja tagaajamine, vaid kui lugu on põnev, suudavad lapsed mõnuga kuulata ja jälgida lihtsat, ilma liigsete eriefektideta lugugi.
Tõsi küll, suuremate laste etendusel kasutatakse tegelaste jutustatavate lugude ilmestamiseks ekraanil jooksvaid pilte, aga need on rahulikud ja minimalistlikud, Bisseti stiilis joonistused.
Mõlemat teatritükki ilmestab imekaunis kandlemuusika, mida esitavad näitlejad otse laval mitmehäälselt viisikandleid mängides. Väikseid viperusi pillimängu ajal küll juhtus, aga see ei seganud. Pigem tekitas aukartust näitlejate ees – mida kõike on nad lavastuse nimel valmis selgeks õppima.
Teletuntusest pole pääsu
Näitlejad on valitud rollidesse väga sobivalt: Ireen Kennik tiiger Mirandana ja Indrek Taalmaa tiiger Sämmina moodustavad vahva paari ning kui arvestada etenduse lõpus publiku hulgas kuuldut, olid pealtvaatajate lemmikud.
Eriti meeldis lastele tiiger Sämmi vaikne urisemine, mida tüki lõppedes paljud järele teha üritasid.
Tiiger Miranda võimas möirgamine pani mudilaste etendusel küll mõne pisema teatrikülastaja kõrvu katma, aga kuna Ireen Kennik tegi tiigrihäält nii armsa naeratuse saatel, keegi päris ära ei kohkunud ja nutma ei hakanud.
Hiir Jalmar, keda mängib Lauri Kink, sai laste etendusejärgsetes kommentaarides samuti sagedasti kiita („See hiir oli niiii äge!“). Suurematele lastele mõeldud etenduses moodustasid hiir Jalmar ja elevanditüdruk Daisy (Triin Lepik) armastajapaari, kelle väike musi põhjustas publiku hulgas nii suurt elevust, et lõpulooks kõlanud kaunist kandlepala oli vaevu kuulda.
Lehmahärrat kehastanud Ago Anderson ei pääse oma telepolitseiniku kuulsusest lastelavastuseski – suure saali etenduse ajal oli vaatajate seas kuulda arutamist, kas see mees, kes on laval lehm Harry, on ikka seesama, kes “Mendis” Paablit mängis (Ago Anderson oli TV3s jooksnud politseisarja „Ment“ üks peaosatäitjaid, politseikonstaabel Rein Paabel – M. L.).
Lehmatüdruk Annabella (Karin Tammaru) oli väikeste etenduses südamlik ja armas, kuid suurtele lastele mõeldud tükis jäi pisut liiga „titekaks“ (rõhutatud näoilmed jmt).
Imetoredad kostüümid
Eriliselt tahaks välja tuua imetoredad kostüümid – värviküllased kudumid – ja näitlejatega samasugused nukud, mida kasutati mudilaste etenduse ilmestamiseks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et lavastuse „Tiiger, tiiger!“ näol on Endla teater pakkumas nii päris pisikestele, veidi suurematele kui miks mitte täiskasvanutelegi mõnusat rahulikku meelelahutust, mille üle pärast koos arutada või näitemängu kodus järele teha – maskid selleks saab kavalehelt.