Filminäitamise kohtade poolest on Pärnu pikka aega olnud vaeslapse seisus. Ent Endla teatrikino edukäik tõestab ilmekalt, et asi pole mitte inimeste väheses soovis kinos käia, vaid võimaluste puudumises.
Juhtkiri: Endla teatrikino kiituseks
Ei taha Mai kino kohta küll midagi halvasti öelda, aga talvisel külmal ajal sõita teise linna otsa, oodata ja külmetada bussipeatustes – täname, ei!
Endla on oma arengus astunud õiget rada: teater pole pelgalt koht näitemängu tegemiseks. Kui ikka tehnilised võimalused lubavad, siis miks mitte näidata filmegi. Pealegi loeb kõvasti mugavam ligipääs ja teatri asukoht kesklinnas.
Ellujäämise nimel peavad kinod panustama keskmisele või sellest madalamale filmimaitsele. Endla on seadnud eesmärgiks näidata Eestis ja mujal Euroopas vändatud kvaliteetfilme.
Teatrikinoga lahendab Endla sellegi mure, kuidas vältida maja jõude seismist, kui teatriõhtut ei ole.
Väga tubli on Endla seisukoht, et seansi ajal keegi plaksmaisi ei matsuta ega hakkagi seda kunagi tegema. Peale selle käib teatrikino filmikava ilmselt krõpsulembeste kultuuritasemest üle. Tavaliselt kinosaali pimedusest kostvate toitumishäälitsuste järgi on meie kinokultuur päris olematuks kukkunud.
Konkurents on see, mis maailma edasi viib. Mäletatavasti on kesklinna kino ehitamisest räägitud juba aastaid. Juhtkirja vormistades ei õnnestunudki täie kindlusega teada saada, millal plaanid teoks saavad.
Kino edendamisel on muidki häid külgi. Inimestel on rohkem võimalusi kodunt välja tulla ja veenduda, et on teisigi filme kui see laiatarbekaup, millega uputavad kõikvõimalikud taevakanalid.
Võtkem Endla teatrikino kui tänuväärset lisaväärtust.