Karjuste pere ootab uue kodu valmimist

Maaja Karjus ütleb, et ei taha enam õnnetusest rääkida. “Tahan mõtted mujal hoida.” Foto: Ants Liigus

Augustis Häädemeeste vallas Papisilla külas maha põlenud Allikivi talu peremees Aare Karjus ja perenaine Maaja Karjus elavad kuni uue kodu valmimiseni puitlaastplaatidega üle löödud kahes soojakus.

Kohaliku postivedajana töötav Maaja on paari kuu taguse ajaga võrreldes tunduvalt rõõmsama ilmega.

On ka põhjust, sest taluhoone oli kindlustatud ning kindlustusfirma ametnikud on alustanud uue maja ehituse finantseerimist – seda tehakse etappide kaupa. Muist raha on juba üle kantud.

Unistab soojamüürist

Kindlustusfirma palus pererahval lähetada visiooni uuest eluhoonest: Karjuse pere unistustes on see tavaline helekollane kahekorruseline viilkatusega kivimaja. “Soojamüüri ja pliidiga,” täpsustab Maaja, kes niiskevõitu soojakus elades külmatundest kontides kuidagi lahti ei saa. Peale selle rajatakse maja kõrvale avar autode varjualune.

Millal uue katuse alla loodetakse kolida? Maaja ütleb, et tema ei looda midagi ega oska pakkuda, kas jaanipäevaks või mitte. “Kui käega katsuda saan, siis alles usun, et uus kodu saab tõesti valmis,” lausub ta.

Peremees ja perenaine käivad iga päev tööl ja jõuavad koju alles pimedas, peale selle on talitada viis sarvilist. Soojakuid kütavad nad elektriga ja muidugi on juhtunud, et külmub vesi või läheb ära elekter. See ongi pererahva kõige suurem hirm. Praegu on vool olnud ära ühtejutti pool päeva. Küttele kuluvatest sajaeurostest ei maksa kõneldagi.

Häädemeeste vallavalitsuse toel parandati sügisel talu juurde viivat teed, mis enam sõiduautotki ei kandnud.

Inimesed on pakkunud põlengus kannatanutele abi, aga seda pole kusagile panna, tõdeb Maaja Karjus. Niigi on muist päästetud vara tuttavate juures hoiul, aga Maaja ei mõtle asjade peale ega sellele, kas neid esemeid üldse kasutada on võimalik.

Perenaise juurde tormab koheva karvaga rõõmsameelne peni Bosse, kes, nagu selgub, on hoopis naabrite koer. Bosse on Karjused nii omaks võtnud, et tuleb ja istub aeg-ajalt soojaku ukse kõrvale ega lahku sealt, isegi kui vihmavesi kaela niriseb. Maaja ei võinud seda vaadata ja klopsis koerale laudadest lihtsa põrandaga varjualuse, tõi laudast heinugi külje alla. Bosse tunneb ennast selle pererahva juures nagu kodus.

Maaja Karjus ütleb, et ei taha enam õnnetusest rääkida. “Tahan mõtted mujal hoida,” lisab ta.

Inimesed viga ei saanud

6. augustil taluhoones puhkenud tulekahju hävitas maja suures ulatuses, rehealune põles maani maha ja püsti jäid vaid eluruumide seinad.

Allikivi 1925. aastal püstitatud taluhoone oli hiiglaslik: rehealune 170 ja elumaja osa 190 ruutmeetrit. 20aastane poeg Kauri, kes pealinnas kõrgkoolis teisel kursusel logistikat õpib, oli koolivaheajal ja tol õnnetul 6. augusti hommikul ainsana kodus, kui märkas, et rehealuses on tuli lahti. Maaja vedas parajasti kohalikele posti laiali, Aare oli tööl – mees töötab Pärnus firmas Fortum Eesti.

Perepoeg püüdis tuld kustutada ja voolikust vett lasta, aga tuli oli jõudnud selleks ajaks tõusta katuse alla, kus oli heinariismeid. Tulikuiv vana palkmaja oli juba leekides, kui tuletõrjeauto kohale jõudis. Väljakutsest päästjate saabumiseni kulus kümme minutit.

Rehealuses, mis ära põles, olid masinad ja talvepuud, mis just varjule olid toodud.

Elamupoolses osas hävis osa seinu ja katus, siis said tuletõrjujad põlengule jaole.

Majas oli kolme põlvkonna kraam, millest suurem osa hävis. Kätte saadi tekke, rõivaid ja mööblitükke, mis tassiti kõrvalhoonetesse või viidi tuttavate juurde küla peale varjule. Suurem osa märjad, tahmased ja vingulõhnalised või kuumaga kannatada saanud.

Tuli sai Karjuste jutu järgi alguse just rehealusest. Külarahvas rääkinud pererahvale, et vool oli sel päeval kõvasti kõikunud.

Kolmandal päeval pärast kahjutuld sõitis õnnetuspaika Aare Karjuse tööandja. Firmas korraldatud koosolekul otsustati peret aidata ja pakuti välja mitu lahendust, kuidas olukorras edasi liikuda. Perepea valis soojaku variandi, sest abikaasad ei olnud nõus kodust lahkuma.