Pärnu linnapead aastatel 1990–2013

Jaak Saarniit. Foto: PP

Jaak Saarniit, linnapea 1990–1992:

“Minu tegevuse ajal rajati alus Pärnu hilisemale kiirele arengule.”

Sündinud 30. juulil 1952 Pärnus, hariduselt kaubandusökonomist. Enne linnapeaks valimist töötas Pärnu toitlustustrustis vanemökonomisti ja restoranis Pärnu asedirektorina. 1976–1989 tegutses kommunistliku partei aparaadis, olles neli aastat komsomoli Pärnu linnakomitee sekretär, hiljem ÜLKNÜ keskkomitees Moskvas ja seejärel ELKNÜ keskkomitee sekretär, sekka ametikohti EKP keskkomitees ja Tallinna linnakomitees.

Saarniit oli sõjajärgne esimene vabalt valitud Pärnu linnapea, kes võttis ameti üle Pärnu linna rahvasaadikute nõukogu esimehelt Valeri Dejevilt 5. jaanuaril 1990, ja 19. jaanuaril nimetati linna täitevkomitee Pärnu linnavalitsuseks.

Saarniidu ajal privatiseeriti Pärnus toitlustusettevõtteid ja rida teenindusasutusi. Baare tuli linna nagu seeni pärast vihma. Esimese linnana Eestis kadusid Pärnust järjekorrad restoranide uste tagant.

Saarniidu juhitud linnavalitsuse ajal anti käiku Pärnu veepuhastusjaama bioloogilise puhastuse tsükkel, misjärel peale vihmavarjude ja kalosside reoveest õngitsemise hakati merre lastavat solki hõljumist puhtamaks muutma. Selles suunas oli hakatud liikuma juba 1980. aastate lõpus.

Saarniidu linnavalitsusel tuli üle elada augustiputš, kus tal õnnestus läbirääkimistega hoida ära komandanditunni kehtestamine Pärnus 19.–20. augustil 1991.

Saarniit vabastati Pärnu linnapea kohalt 26. märtsil 1992, kui ta oli esitanud lahkumispalve, sest talle kui kunagisele aktiivsele kommunistile avaldati avalikku survet. Pärnust lahkus Saarniit eraettevõtluse teenistusse, olles AS Silikaat Grupi direktor ja pikemat aega Eesti suurettevõtjate assotsiatsiooni tegevdirektor. Nüüd leiab Saarniidu Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimehe kohalt.

Saarniidule on 2006. aastal annetatud Riigivapi III klassi teenetemärk riigi taastamise ja edendamise eest ja ta on Pärnu vapimärgi kavaler aastast 2008.

Rein Kask, linnapea 1992–1995:

“Eestimaa mured leiavad lahenduse.”

Sündinud 12. veebruaril 1947 Pärnus, hariduselt mehaanikainsener.

Töötas Pärnu masinatehases inseneri ja kalakombinaadis peainsenerina, kuni 1983. aastal edutati Pärnu rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimehe asetäitjaks ja 1986. aastal esimehe esimeseks asetäitjaks. Töötas Saarniidu juhitud linnavalitsuses kommunaalnõunikuna ja hiljem abilinnapeana kommunaalalal. Kask valiti linnapeaks Saarniidu tagasiastumise järel 23. aprillil 1992.

Kase juhitud linnavalitsus paistis silma ühe erilise sammuga: taheti kehtestada kohalik müügimaks, mis tähendanuks linnas tarbijaile 19protsendilist käibemaksu, millest üks protsent laekuks kohalikule omavalitsusele. Sellest ei tulnud midagi välja.

Kase valitsemise ajal hakati rekonstrueerima Pärnu veemajandust. Tollal ei olnud seda tehes võimalik unistadagi Euroopa rahalisest toetusest, millele on rajatud tänapäeval linna uue veevärgi ehitus.

Kask vabastati Pärnu meeri ametist pärast riigikogu 1995. aasta märtsivalimisi, kui temast sai parlamendisaadik.

Kask ehitas oma kihutuskõne teesile, et Toompeale on koondunud liiga palju võimu, mis ei lase omavalitsustel areneda, ja ta valitigi parlamenti selle võimupädevust vähendama. See ei õnnestunud.

Hiljem hakkas Kask tööle eraettevõtluses, olles Tallinna Maailmakaubanduskeskuse ASi haldusdirektor.

Väino Linde, linnapea 1995–1996:

“Kohati võis esineda liigset agarust ja mõnikord sai lausa vigu tehtud.”

Sündinud 31. jaanuaril 1959 Tallinnas, jurist.

Enne Pärnu linnapeaks valimist oli ta töötanud Tallinnas Lenini rajooni prokuratuuris, seejärel Pärnu rajooni abiprokuröri ja Pärnu maakonna prokurörina, Ahti Kõo advokaadibüroos vandeadvokaadina ning Pärnu linnasekretärina (1994–1995) Rein Kase juhitud linnavalitsuses.

Valiti Pärnu linnapeaks 1995. aasta märtsis riigikogusse läinud Rein Kase asemele.

Linde juhitud linnavalitsuse ajal tõmmati seni linnale kuulunud Pärnu sadama haldamisse ulatuslik osa erakapitali ja linna ilmus edukas ärimees ning investor Rein Kilk, kes võttis sadamas ohjad enda kätte.

Lindest sai muuhulgas sadama nõukogu liige.

Pärnu atraktiivsuse tõstmiseks viidi suvepidustused Pärnus uuele tasemele ja 1996. aastal võeti esimest korda kasutusele tunnuslause “Pärnu, Eestimaa suvepealinn”.

Koos riigikogusse läinud Kaselt üle võetud valitsemisajaga sai läbi ka Linde meeriks olemise aeg, aga ta jätkas vandeadvokaadina ja oli Pärnu linnavolikogu liige, saades 1999. aastal pärast riigikogu valimisi linnavolikogu palgata esimeheks ja hiljem (2002–2005) aseesimeheks. 1998. aastal astus ta Reformierakonda.

1999 valiti Linde Reformierakonna nimekirjas riigikogusse, kus ta on jätkanud tööd parlamendi eri koosseisudes siiani.

Autasustatud Balti assamblee medaliga (2002), politsei teenistusmärgiga (2003).

Vello Järvesalu, linnapea 1996–1999:

“Linnapea tööl on siis mingi tulemus, kui linnakodanikud tunnevad, et elu läheb paremaks.”

Sündinud 2. märtsil 1953 Tali vallas, põllumajanduse ökonomist.

Enne linnapeaametit töötas Pärnu masinatehases, autobaasis ja Audru karusloomakasvanduses, seejärel tegi Pärnumaal komsomoli- ja parteitööd, misjärel töötas Pärnu ATKs peaspetsialistina.

1988. aastast määrati ta Pärnutrüki direktoriks ja pärast ettevõtte erastamist 1992. aastal AS Trüki juhatuse esimeheks.

Järvesalu oli Pärnu linnavolikogu reformierakondlasest liige 1989. aastast, kust valiti 1996. aasta novembris linnapeaks.

Järvesalu ajal ehitati Tartu ülikooli Pärnu kolledži hoone ja jalakäijate sild üle Sauga jõe. Renoveeriti Koidula park ja Raeküla staadion. Ülejõe linnaosas viidi lõpule veetorustiku ehitus, mis vähendas oluliselt heitvee juhtimist Rääma ojja.

Alustati raamatukogu projekteerimist Vallikääru kõrvale, osteti linnale tagasi Nooruse (Siimani) maja.

Järvesalu ajal käivitati linna toel David Oistrahhi festival, patenditi Pärnu suvepealinna tiitel kaubamärgina ja hakati välja andma auhinda “Kuldne oaas”.

Järvesalu käis välja kära tekitanud Suur-Pärnu idee, mis tähendaks Pärnu laienemist ümberkaudsete valdade arvel.

Pärast linnapea ameti volituste lõppemist 1999. aastal oli Järvesalu tegev ettevõtluses, oli linnavolikogu liige, juhtis linnale kuuluvat taastusravikeskust Estonia ja on nüüdseks avalikust poliitilisest elust tagasi tõmbunud.

Andres Sooniste, linnapea 1999–2000:

“Koalitsioonilepet polnud võimalik täita.”

Sündinud 7. juunil 1966 Pärnus, hariduselt maakorraldusinsener, peale selle lõpetanud ärijuhtimise magistriõppe (2007).

Enne linnapea ametisse asumist töötas Sooniste Pärnu linnavalitsuses maa-ameti juhataja asetäitjana ja kuulus hiljem Linde juhitud linnavalitsusse abilinnapeana.

1999. aasta oktoobris valiti Isamaa nimekirjas kandideerinud Sooniste suure häälteenamusega Pärnu linnavolikokku ja 1. novembrist sai temast linnapea.

Sooniste juhitud linnavalitsus alustas linnajuhtimise ulatuslikku reformi, linnaametite ja ametnike arvu vähendamist: kümnest linnaametist jäi tegutsema viis, kahesajast ametnikukohast kaotati ligikaudu 50.

Esimesi samme astuti Pärnu koolivõrgu ümberkorraldamises, millega on murdnud piike mitu Soonistele järgnenud Pärnu linnapead.

Kõvemini hakati kõnelema kolmandast sillast linnas üle Pärnu jõe.

Opositsiooni tugeva vastuseisu tõttu esitas Sooniste juhitud linnavalitsus 2000. aasta oktoobris tagasiastumisavalduse.

Järgnev linnapea, isamaaliitlaste reformierakondlasest koalitsioonipartner Einar Kelder oli juba suvel protesti märgiks lahkunud linnavalitsusest, kus ta abilinnapeana oli kureerinud majandust.

Paradoksaalsel kombel hakkas Kelder peagi ellu viima paljutki neist kavadest, millega Sooniste valitsus alustas ja mida Kelder oli kritiseerinud.

Sooniste on pärast Pärnu meeri toolilt taandumist juhtinud If Eesti Kindlustust ja töötab 2009. aastast tarbijakaitseameti peadirektorina.

Kuigi ta valitsusaeg jäi lühikeseks, võib tagantjärele targana seda tegusaks pidada.

Einar Kelder, linnapea 2000–2002:

“Avalikkuse tähelepanu ja vastutus ei lõpe ameti mahapanemisega.”

Sündinud 30. augustil 1948 Võrumaal, erialalt lihatehnoloog.

Pärnusse tuli 1972. aastal, töötades siinses piimakombinaadis, hiljem KEKis. Oli Audru karusloomakasvanduse direktor ja Pärnu Kaluri aseesimees. Tegutses eraettevõtluses, olles Härma kaubahoovi omanik.

1999. aastal valiti Reformierakonna nimekirjas Pärnu linnavolikokku, seejärel asus tööle Sooniste juhitud linnavalitsusse, kust peagi lahkus.

Pärast Sooniste tagasiastumist 2000. aasta oktoobris sai Keldrist linnapea.

Keldri valitsemisajal valmis Vana-Pärnu linnaosa vee- ja kanalisatsioonisüsteemi esimene etapp, rida kesklinna tänavaid sai uue asfaltkatte, uuendati Rüütli platsi, milleks koguti rahvalt annetusi, kerkis Estonia taastusravikeskuse juurdeehitus, valmisid keskraamatukogu esimene järk ja linnavalitsuse osalusega kerkis Pärnu kontserdimaja.

Kelder surus läbi kuues eelmises linnavalitsuses ümbertehtud linna üldplaneeringu. Tema linnavalitsus elas üle metanoolikatastroofi.

Keldri juhitud linnavalitsus paistis silma selle poolest, et selle koosseisu ei kuulunud ainsatki Pärnumaal sündinud inimest.

Keldri linnavalitsus lahkus ametist pärast korralisi valimisi 2002. aastal. Kelder pühendus eraettevõtlusele ja lahkus aktiivsest poliitikast.

Väino Hallikmägi, linnapea 2002–2005:

“Keegi ei hakka vist vaidlema, et nii täna kui ilmselt pikka aega edaspidi ületab linna rahavajadus meie võimalused.”

Sündinud 13. märtsil 1953 Tallinnas, tee-ehitusinsener.

Pärnusse asus alaliselt elama 1998. aastal.

Enne Pärnu linnapeaks saamist töötas riigi tee-ehituses inseneri, töödejuhataja, tootmisosakonna juhataja ja peainsenerina, juhtis aastatel 1989–1992 sillaehituse valitsust, kust siirdus erasektorisse, olles AS Via Ponti juhatuse esimees ja peadirektor. Linnavolikokku ja sealt edasi linnapeaks valiti Hallikmägi Reformierakonna nimekirjas.

Hallikmägi linnapeaks valimisega koos muutis linnavolikogu taas palgaliseks volikogu esimehe ameti, kes hakkas teenima 80 protsenti linnapea palgast.

Hallikmägi linnavalitsemise aega langeb Pärnu uue haiglahoone valmimine, tema ajal hakati ehitama kesklinna koolide võimlat ja Niidupargi kallasrada.

Pärnu linnavalitsuse juhi kohalt tagandati Hallikmägi umbusaldusavalduse järel 2005. aasta kevadel ja ta siirdus linnavolikokku lihtliikmena, kus valiti peagi revisjonikomisjoni esimeheks. Reformierakonna liige 2002. aastast.

2009. aasta omavalitsuste valimiste järel sai Väino Hallikmägist Pärnu linnavolikogu aseesimees.

Hallikmägi on Euroopa Liidu regioonide komitee Eesti delegatsiooni juht. Ta on tegev eraettevõtluses ja ühiskondlikult aktiivne: kuulub Kaitseliidu Pärnumaa malevasse, Rotary klubisse ja Eesti reservohvitseride kogusse. Riigikokku on Hallikmägi kandideerinud kolmel korral, kuid edutult.

Ahti Kõo, linnapea 2005:

“Süüdistan end, et õigel ajal ei astunud kõrvale.”

Sündinud 29. märtsil 1952 Pühajärve vallas, hariduselt jurist.

Aastatel 1976–1990 töötas Tartus, Jõgeval ja Pärnus prokurörina. Komparteisse astus 1979. ja sellest välja 1990. aastal.

1990–1992 oli Kõo Eesti ülemnõukogu liige ja üks neist, kes hääletas 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

Hiljem tegutses vandeadvokaadina. Aastatel 1993–1996 ja 1999–2002 oli ta Pärnu linnavolikogu aseesimees.

2005. aasta 28. aprillist kuni 1. novembrini töötas Pärnu linnapeana ja oli aastail 2005–2009 linnavolikogu esimees.

Kõo meeriks oleku lühike aeg on jäänud meelde rohkete kohtumiste poolest valijatega Pärnu linnaosades.

Tema ajal intensiivistati kruuskattega tänavate pindamist, Rüütli tänava rekonstrueerimist ja rannapromenaadi ehitust.

Meeriametist loobumise järel jätkas Kõo aktiivselt poliitikas.

Ta oli 2002–2007 Res Publica ja hiljem Isamaa ja Res Publica Liidu liige ning 2007–2010 Reformierakonna liige. Praeguseks on ta poliitikukarjäärist loobunud, elab pensionärina ja tegutseb vabakutselise kirjanikuna. Temalt on ilmunud romaanid “Oleme seda väärt” (2010) ja “Salamees” (2012).

Kõo on autasustatud Riigivapi V klassi teenetemärgiga (2003) ja Riigivapi III klassi teenetemärgiga (2006).

Mart Viisitamm (1998. aastani Markko Laidinen), linnapea 2005–2009:

“Jah, Eesti Vabariigis peavad maksumaksjad kinni maksma linna arengu, linnaametnike palgad jne.”

Sündinud 30. juulil 1980 Tallinnas, rahvusvahelise õiguse bakalaureus.

Viisitamm liitus Keskerakonnaga 1999. aastal, oli erakonna noortekogu välissekretär ja volikogu esimees. 2002. aastal töötas Tallinna Kristiine linnaosa avalike suhete nõunikuna ja nimetati Keskerakonna büroo juhatajaks, hiljem erakonna tegevsekretäriks, kust lahkus 2005. aastal Pärnusse abilinnapea ametisse Kõo juhitud linnavalitsuses.

Korraliste valimiste järel valiti linnapeaks, kellena töötas 19. novembrini 2009.

Viisitamme ajal kolis Pärnu linnavalitsus Suur-Sepa tänavale, ehitati valmis Papiniidu liiklussõlm, rannapromenaad, lõpetati keskraamatukogu ehitus ja valmis spordihall. Alustati Vallikääru rekonstrueerimist. Loodi munitsipaalpolitsei ja linnarahva hoiatussüsteem Pauh. Viisitamme ajal pandi linnarahvas vastama küsimustele, kuhu ehitada liuväli ja kas piirata alkoholimüügi aega linnas.

Linnajuhtimise andis Viisitamme linnavalitsus üle võlakoormaga, mis ületas seaduses sätestatud ulatuse ja seadis ohtu euroliidu edasised toetused, sest omafinantseeringuteks puudusid rahalised võimalused.

Kaitsepolitsei süüdistas Viisitamme saladuse hoidmise seadusest üleastumises linnapeana ja altkäemaksu võtmises, kuid Pärnu maakohus mõistis ta 2010. aastal õigeks altkäemaksu võtmise süüdistuses ja ringkonnakohus ka saladuse hoidmise süüdistuses.

Viisitamm on keskerakondlasena jätkuvalt aktiivses poliitikas, räägib kaasa Pärnu linna asjades ja pole ümber lükanud võimalust kandideerida eelolevatel omavalitsuse valimistel Pärnus.

Toomas Kivimägi, linnapea 2009–:

“Mõte, et linnavalitsus tuleb ühte majja kokku panna, oli hea, ent raekoja mahajätmine suur viga.”

Sündinud 16. veebruaril 1963 Sindis, hariduselt jurist.

Kivimägi töötas 1986–1990 Soontagana kolhoosi aseesimehena, seejärel Pärnu maavalitsuse põllumajandusosakonna juristina. Aastail 1992–1993 oli ta Pärnu abimaavanem ja detsembrist 1993 Pärnu maavanem. Selles ametis töötas ta 18. novembrini 2009, asudes 19. novembril Pärnu linnapea ametisse, kus on siiani.

Kivimäge on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001) ja Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga (2005).

Kivimägi tõusis Pärnu linnapeaks kohalikel valimistel Toomas Kivimägi valimisliidu eesotsas väga veenva valimisvõiduga. Ta mängis algusest peale kindlate reeglitega, lubades Pärnu välja tõmmata eelarvekriisist, mille sai päranduseks Viisitamme juhitud linnavalitsuselt. Koos abilinnapea Annely Akkermanniga, kes lahkus linnavalitsusest riigikokku, alustati kokkuhoiupoliitikaga, mis paljudele ei meeldi, kuid on toonud linna rahakriisist välja.

Kivimägi ajal viidi lõpule Vallikääru rekonstrueerimine, ehkki see sattus rahandusminister Jürgen Ligi surve alla, kelle arvates linn, mis on oma eelarve lõhki laenanud, ei peaks tegelema “iluaiandusega”.

Samal ajal likvideeris Kivimägi Pärnus munitsipaalpolitsei ja alarmsüsteemi Pauh, mille ülalpidamine ja testimine röövisid linnakassast niigi vähest raha.

Ametis istuva linnapeana on Kivimägil töö pooleli, aga ta on öelnud, et kui valimisliit teda jätkuvalt toetab, võib ta linnapea kandidaadina üles astuda eelolevatelgi omavalitsuste valimistel.