Hiljuti kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti Panga (EP) president Andres Lipstok tahab end kirjutada ajalukku euro riikitoojana. Kui aga vaadata EP töö tulemusi, tundub tõenäolisem, et praegune EP läheb ajalukku inflatsiooni ja sellest tuleneva tööpuuduse riikitoojana.
Väide, et mingisugune euroga liitumine on Eesti praeguses majandusolukorras üldse realistlik, on kas a) täiesti võhiklik majandusteaduse perspektiivist või b) parteipoliitiline populistlik vale (à la jõuame Euroopa viie rikkama riigi hulka).
Euroga liitumist võiks pigem iseloomustada kui nokk-kinni-saba-lahti olukorda. Headel aegadel ei täida Eesti Maastrichti kriteeriume inflatsiooni tõttu, halbadel aegadel defitsiidi tõttu. Eelarvedefitsiiti kolme protsendi piires hoida ei õnnestu lähiaastatel enam kuidagi.
Kardan, et Euroopa Keskpank (EKP) ei jaga EP optimismi euro kiire kasutuselevõtu suhtes. Arvata võib, et Frankfurdis küsitakse, miks peaks meeskond, kes isegi hea ilmaga ei tulnud (euro)laeva juhtimisega toime, (finants)tormis sellega hakkama saama.
Ilmselt hämmastab EKPd seegi, miks inflatsiooni taltsutamist (ja euroga liitumist) ei võetud veel paar aastat tagasi üldse tõsiselt. Kui lugeda EP seisukohavõtte pärast euroga liitumise esimesest voorust väljajäämist aastal 2007, ei paista nendest mingit muret inflatsiooni üle. „Viimasel kahel aastal on Eesti majandus arenenud väga kiiresti. Seetõttu on nii majanduskasvu kui inflatsiooninäitajad /…/ kõrgemad. Kuid tervikuna mitte nii kõrged, et hinnastabiilsuse tagamiseks oleks vaja erakorralisi või väga drastilisi meetmeid.” (Lipstok, „Rahulikul, aga kindlal sammul euroni “, Postimees 24.01.2007.)
Kindlasti tekitas selline “majandusteooria”, mille abiga inflatsiooni püüti põhjendada “kiire majanduskasvuga”, mitte Eesti erasektori väliskrediitide plahvatusliku kasvuga 30 protsendilt SKPst kuni umbes 100 protsendini SKPst, Frankfurdi monetaristide seas nördimust.
Seda, kui tõsiselt EKP inflatsioonisse suhtub, näitab asjaolu, et EKP oli veel möödunud suvel, kui Euroopa majandus juba selgelt aeglustus, valmis protsente tõstma. Samas olukorras poleks monetarismist loobunud USA Föderaalreserv sellist otsust kindlasti teinud.
Kui EP ei osanud või ei tahtnud superinflatsiooni märgata, märkas seda Talouselämä korrespondent Eestis Sami Lotila. “Eesti majanduspoliitikud on uhkustanud oma vähese lugemusega, sellega, kuis nad on läbi lugenud vaid ühe majandusteoreetilise raamatu. Võinuksid lugeda siiski enam, siis ehk oleks välditud superinflatsiooni katastroofilisi tagajärgi /…/ Soomes ja Rootsis on isegi mõte kümneprotsendisest inflatsioonist täiesti võimatu, sest mitte ükski kodanik ega poliitik ei aktsepteeri seda.” (Lotila, „Eesti inflatsioonil on lollide nägu“, Õhtuleht 3.09.2007.)
Nüüd oleks võinud loota, et kui inflatsioonilised jäämäed silmapiiril selgelt näha, ärkab Titanicu meeskond unest ning püüab valmistuda vältimatuks krahhiks. Aga ei! Tundub, et EP-l polnud ikka veel olukorra tõsidusest vähimatki aimu.
“Kui tegelikult ei teagi enam keegi, mis asi see pehme maandumine on, siis käibefraasi laiadesse massidesse tooja, Eesti Panga asepresident Märten Ross pakub täna, et pehme maandumine võib olla nullilähedane majanduskasv.” (Ross: Pehme maandumine võib tähendada nullilähedast majanduskasvu, Postimees 7.09.2007.) Klassikaline tekst finantsmullide kohta on Charles P. Kindlebergeri raamat ”Manias, Panics, and Crashes: A History of Financial Crises” (Wiley, 2005). Oleks lugenud, teadnuks, et inflatsiooniline mull ei lõpe kusagil ega kunagi “pehme maandumisega”, vaid ikka krahhi ja paanikaga.
Poolteist aastat hiljem on mulli lõhkemise tagajärjed selgelt näha. Eesti on kriisi juhtriikide seas kindlasti Euroopas esimese viie hulgas.
EKP defineerib hindade stabiilsust kui inflatsiooni alla kahe protsendi aastas. Selge on, et Eesti Vabariigi seadusest tuleneva põhiülesande, hindade stabiilsuse tagamisega pole EP toime tulnud. Hämmastav on, et EP järelevalveorganid ehk EP nõukogu ja riigikogu pole seda veel märganud!
Tõenäoliselt tuleks EP oma tööga paremini toime, kui juhtimine oleks senisest vähem poliitiline ja rohkem teaduspõhine. Näiteks on EKP juhatuse kuuest liikmest viiel majandusteaduse doktori kraad. Samamoodi on Rootsi Riksbanki juhatuse kuuest liikmest neljal doktorikraad majanduses.
Teises äärmuses oli Islandi keskpank, mille etteotsa, soojale kohale sokutati poliitik, kunagine peaminister ja poeet David Oddson. Muidugi puudus Oddsonil majandusharidus ja panganduskogemus. Arvatakse, et keskpanka juhtides kirjutas ta enamiku ajast luuletusi. Sellise kaadrivaliku kurb tagajärg on kõigile näha.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et euroga liitumine on ilmselt kaugesse tulevikku edasi lükkunud. Eesti ei ole näidanud, et ta oleks tahtnud euroga liitumist tõsiselt võtta ja inflatsiooni taltsutada. Loota, et EKP mingit hinnaalandust teeks, on asjatu: ülalpool tsiteeritud inflatsiooni õigustav lalin ärritas EKPd samamoodi nagu rahandusminister Ivari Padari võhiklik katse võtta finantsstabiilsust puudutavaid seadusi vastu EKPd informeerimata.
Nagu märgib Eesti Päevalehes Raimo Poom: „EKP ülimõjuvõimas president Jean-Claude Trichet allkirjastas 9. märtsil riigikogule suunatud seitsmeleheküljelise kirja. Trichet avaldab seal kõige valjemas toonis nördimust, et eelnõu menetlemise käigus jäeti kõrvale Euroopa seadustest tulenev kohustus EKPga sellistes asjades konsulteerida.” (Poom, “Padari isepäisus ajas Euroopa Keskpanga raevu”, Päevaleht 19.03.2009.)