Moskva on viimasel ajal üllatanud maailma mitme seaduse ja otsusega, mida on demokraatlikes riikides esimese hooga kärmelt maha tehtud, koguni välja naerdud, ja siis on tekkinud kummastav vaikus sama teema edasisel käsitlemisel.
Kommentaar: Kremli vastumäng kompab piiri
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
7. veebruar 2013, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige selgem näide on siin nn välismaa agentide seadus, mis puudutas välismaalt toetust saavaid organisatsioone, nagu näiteks Amnesty Internationali ja kõikvõimalikke demokraatia edendamise välisfonde (suurem osa neist kolis detsembris Moskvast üle Leetu) ning neis töötavaid isikuid.
Loomulikult tuli kõigil kohe meelde eelmine ühiskond ja see, mida toona ”välisagendiks“ kuulutamine endaga kaasa tõi. Praegune Kreml aga raius, et tegemist on uue Venemaaga, kes toimib samamoodi nagu suured demokraatia kantsid. Vihjatud vaikus protestides saabus siis, kui suur osa selle seaduse alla sattunuist leppis teadmisega, et Venemaa riigiduuma oli oma otsuse eeskujuks võtnud veel 1938. aastal USAs vastuvõetud ja siiani kehtiva ”Välisagentide registreerimise seaduse“ (Foreign Agents Registration Act ehk FARA).
Viimase info põhjal on selle alusel end USAs ”välisagendiks“ registreerinud 1700 kõikvõimalikku lobisti, kes esindavad nii riike kui kompaniisid. Loogika ütleb, et kui USA nõuab ja mingid isikud registreerivad end seal tõesti kui ”välismaa agendi“, on Moskval formaalselt õigus samasugust mõistet kasutada. Mõistagi on Venemaa ja USA seadused erinevad, ent mõiste ”välismaa agent“ vastu on n-ö lisainfot teades raske vaielda.
Samasugust lisainfot Kremli lähenemisest asjale nõuab nn Magnitski seadus. Kõik teavad, et selle eelkäijaks oli 1974. aastal vastu võetud Jackson-Vaniki parandus, mis sidus USA-NSVL/Venemaa kaubandussidemed inimõigustega, täpsemalt võimalustega toona Nõukogude Liidust lahkuda, samal ajal kui Venemaalt nõuti inimõiguste järgimist.
Seotult Venemaa pääsuga WTOsse tuli parandus tühistada, ent mõjuvõimas USA Kongress lahendas asja nii, et Jackson-Vaniki parandus asendati nn Magnitski seadusega, mille alusel USA saab keelduda viisast ja külmutada arveid Venemaa ametiisikutel, kes USA arvates on süüdi inimõiguste rikkumises.
Kremli peamine vastuargument on selles, et jätkub NSVLi-vastane poliitika ehk USA ei tunnusta, et Venemaa on midagi uut. Vastukäiguna mõeldi riigiduumas välja nelja-aastaselt USAs hukkunud Dima Jakovlevi seadus, mis näeb ette nimekirja koostamist Ameerika ametiisikutest, kes Moskva arvates rikuvad inimõigusi. (Lapsendamise õigus on kõrvalteema.)
Arusaadavalt üritas riigiduuma oma otsusega USA Kongressi käitumist naeruvääristada, paraku on kahe suurriigi poliitladviku arusaamad poliitilisest kultuurist ja poliitilistest mängudest nii erinevad, et ilmselt kumbki mõistab oma nimekirja ja vastaspoole oma erinevalt niikaua, kuni langetatakse otsus mõlemast loobuda.
Äsja ilmutas Kreml veel ühe otsuse, mida eespool toodud näidetest erinevalt saab vaid üheselt mõista ja mis oma sõnumilt ületab minu arust kraadi võrra eelmised. Jutt on Volgogradi linnavõimu otsusest – mis mõistagi tehti Kremli heakskiidul – nimetada linn kuuel päeval aastas tagasi Stalingradiks (ta oli seda aastail 1925–1961). 19. november (1942) kui Nõukogude armee pealetungi alguspäev suurlahingus ja 2. veebruar kui Stalingradi lahingu võitmise päev ei tekita vaidlusi. Nagu ka 9. mai, 22. juuni (Saksa-NSVLi sõja algus) ja 2. september (teise maailmasõja lõpupäev). Ent kuuenda päevana on kirjas 23. august kui Saksa fašistide õhurünnakute ohvrite mälestamise päev. Sel päeval alustasid Saksa väed linna ründamist ja selle juhatas sisse linna massiline pommitamine õhust.
Võimalik, et tegu oli ohvriterikkaima päevaga, ent loomulikult teavad kõik, et kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt sõlmiti 23. augustil 1939 ja et aastast 2009 tähistatakse 23. augustit kui Euroopa natsismi ja stalinismi ohvrite mälestamise päeva. Nüüd aga on selge – äsjane 2. veebruar Stalingradis ja mujal (Peterburis!) kinnitas seda –, et vähemalt ühes kohas, ehkki Euroopa n-ö geograafilise piiri peal, on sel päeval väljas Stalini pildid ja käib tema kõva ülistamine.
Kui see pole väljakutse Euroopa ja kogu maailma avalikule arvamusele, siis mis seda veel on? Nagu ka Venemaa Föderatsiooninõukogu esimehe Valentina Matvijenko arvamus, et tuleks korraldada rahvahääletus linnale Stalingradi nime tagasiandmiseks.