Endla uut kantrimuusikali teevad tartlased

Märtsis esietenduva “Viimase kauboi” laulud ja muusika kirjutas kokku Endla muusikaala juht Feliks Kütt. Foto: Ants Liigus

Ühe väikelinna teatri direktor Joel seisab raskete valikute ees – tema juhitud teatri eelarve on miinuses ja kui ta probleemile lähiajal lahendust ei leia, ähvardab ministeerium teatri hoopistükkis sulgeda.

Joeli isiklik elu pole samuti kiita: naine Liisa tõstab ta tänavale, sest on väsinud, et mees teatri alailma esiplaanile seab ja pikki töötunde teeb.

Kõik tundub juba ülimalt lootusetu, kui Joel saab unes vana ja targa indiaanlase käest ilmutuse, et teatris tuleb lavale tuua kantrimuusikal. Päris õige vestern, mille tegevus toimub Metsikus Läänes ja kus on kantri, hea nali, viski, hobused, alatud teod, kaunid naised, reetmine ja verine kättemaks.

Selliselt algava ja juba kolme nädala pärast Endlas esietenduva kantrimuusikali “Viimane kauboi” on Pärnu teatri palvel kokku kirjutanud tartlane Urmas Vadi ning muusika ja laulutekstid teinud Endla muusikaala juht Feliks Kütt.

Vadi on tunnistanud, et kui Endla selle ideega tema poole pöördus, hakkas ta alguses nuputama, kuidas viisakalt ära öelda, sest on kantrit ikka üheks kummaliseks muusikastiiliks pidanud. Ära ta siiski ei öelnud, sest Küti laule kuulates sai ta aru, et see muusika on lihtsalt mõnus võti teatraalsuse juurde.

Lavastama kutsuti mõistagi Andres Dvinjaninov, kes on ühe muusikali – “Boybandi” – Endla laval aasta tagasi juba väga edukalt jooksma pannud. Ent see on ka kõik.

Uues muusikalis mängivad Tanja Mihhailova, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Triin Lepik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Jüri Vlassov ja Lauri Kink ehk täiesti teine seltskond, mõlemas muusikalis teevad kaasa vaid Ahti Puudersell ja Tambet Seling.

Jutule saime neist praegu vahest kõige targemate – lavastaja ja muusikajuhiga.

Urmas Vadi on nimetanud teid, Feliks Kütt, kogu selle loo üheks initsiaatoriks. Rääkige nüüd ausalt ära, kuidas juhtus, et kantrimuusikal Endla repertuaari satub.

Kütt: Initsiaator on vast palju öelda, aga ilmselt ta pidas silmas, et selle muusikali algtõuge on paljuski tulnud kantrimuusikat viljelnud ansamblist, mida ma kunagi siin Pärnu teatris tegin.

Ansambliga on küll juba mõnda aega kõik, aga me lihtsalt kasutame tükis seda muusikat ja ideed, mida ansambel kandis.

See tähendab, et te ei mõelnud kõike algusest lõpuni nüüd välja, vaid teil oli mingi osa muusikast juba olemas?

Kütt: Jah.

Kui Vadi jaoks on kantrimuusika midagi väga kummalist, siis milline on teie suhe sellega?

Kütt: Tegelikult hakkasime tõesti seda ansamblit teatris peaasjalikult sellepärast tegema, et idee – teha kantriansamblit – tundus väga kummaline.

Mõte teha selline ansambel pärineb hoopis Endla teatri näitlejalt Lauri Kingilt. Istusime kunagi kohvikus ja arutasime maailmaasju, ta pakkus välja, et tahaks Pärnu teatris hirmsasti mingit bändi teha.

Ma pakkusin – tundus kuidagi loogiline –, et teeme siis punkansambli. Tema mu üllatuseks ütles, et ei, teeme kantriansambli.

Ja kuna siis oli parasjagu Jaan Sööt Pärnus, Sepo Seeman astus väga hasartselt mängu ja meil tekkis grupp, hakkas asi minema ja pigem oli meie mõte, et see on kuidagi veider ja huvitav.

See oli nii kuus-seitse aastat tagasi.

Kui praegu paljud noored bändid harrastavad folki ja folk kui selline on väga popp, oli see siis pigem veider tegevus – harrastada kantrimuusikat.

See ei ole teie jaoks esimene kord muusikali jaoks muusikat kirjutada. Üks näide on popmuusikal “Hea lugu”, mille tegite 2001. aastal Pärnu Endlas kahasse teise Genialistide liikme Ivar Põlluga. On neid veel?

Kütt: Ei, ma ei ole rohkem ise kirjutanud ühelegi muusikaliks nimetatavale asjale. Aga olen palju osalenud muu muusikaga muusikalides.

Ega seda ei teagi, kumb keerulisem on, kas see, kui midagi on enne juba olemas, või see, kui hakkad täitsa tühjalt lehelt muusikat tegema. Mõlemal on oma head ja raskemad küljed.

Andres Dvinjaninov, kas teiegi peate kantrit kummaliseks muusikastiiliks? Kaunimate Aastate Vennaskond, milles ise kaasa teete, vist selliseid laule ei laula – ma võin eksida.

Dvinjaninov: Laulab nii Kaunimate Aastate Vennaskond, laulis Miks Jutita kui laulab ka ansambel Justament, mille asutajaliige ma olen. Ehk siis olen kantrimuusikat viljelnud ja alustanud muusikuteed just nimelt kantribändidega.

Aastal 1980 ei olnud lihtsalt poest muud saada kui 15rublane Vene kitarr ja mandoliin. Need, kes elektripille mängisid, olid juba kõvad mehed ja suuresti Jaan Elgula vedamisel tõmmati mindki sinna kantrimasinasse.

Sealt ma väljusin küll päris ruttu, viie aastaga. Siis läksin lavakooli ja minust sai rokimees – mul oli rokkbänd nimega Raba ehk siis ma võõrandusin kantrist päris pikaks ajaks.

Ja nii kummaline kui see ei ole – ju praegune aeg täpselt selline ongi, nagu Feliks ütleb, et nii-öelda lihtsam vaimukus on jällegi huvipakkuvam. Ma nimetan näiteks Ewertit ja Two Dragonsit, mis on ju tegelikult vägagi kantrisugemetega.

Praegu mulle väga meeldib Kukerpillide uus laul ja video “Love Song” ja Justamendi uus plaat muide. Ma tõesti taasavastan Justamenti – Heldur Karmo sõnadele, mida ma polnud kuulnud, kõlab kantri kohutavalt hästi.

Ma tunnen ennast selles vanuses olevat, et mulle pakub selline asi lõbu. Ja ma pole ainuke. Võrdlus on küll kohatu, aga näiteks Eric Claptongi on jõudnud kantri juurde ehk kantri on tegelikult juured – rokkmuusika ja Ameerika kaasaegse popmuusika alus. Ehk siis lihtsate juurte juurde tagasi.

Nii et võib öelda, et tunnete ennast praegu nagu kodus?

Dvinjaninov: Ei noh, ma kodus ei ole nii … Kuidas ma nüüd ütlen. Teatris töötamine ei ole nagu kodus olemine (muigab).

Kui Vadi pidi lapsepõlve karnevalidel Sammalhabeme kostüümi kandma ja sai oma toona igatsetud kauboirõõmud nüüd tekstis tagantjärele välja elada, siis kas teil lavastajana tuli hakata vesterne üle vaatama, et stiilipuhas olla?

Dvinjaninov: Jah, praegu ma peaksin tegelema küll sellega, et vaadata neid materjale. Stiilipuhtus ei ole meil küll eesmärk, sest tegevus ei toimu Metsikus Läänes anno domini 1878, vaid toimub siin ja praegu. Nii et see ei ole nii oluline, küll aga ikkagi vajalik.

Vadi on öelnud, et talle tundus esimeses proovis, et loominguline koosseis on seekord eriliselt lahe. Kuidas lavastaja pilguga koosseis tundub?

Dvinjaninov: Esimene proov oli ikka nagu esimene proov ehk siis sellega on kõik öeldud. Aga nüüd, kui juba mitmes töönädal käib, on näha küll, et trupp erineb praktiliselt täiesti “Boybandi” trupist, kellest mul jäi – ja meeskonnast niisamuti – väga hea mälestus.

Ma olin üllatunud, et hoppaa, kas siis Endlas ongi ainult head näitlejad. See töö on väga vaimustav olnud, olen siiamaani väga rõõmus.

Kuna näitlejad on teised kui “Boybandis”, siis ajalugu kordub – tuli hakata täpselt samamoodi tantsu- ja laulutundidega pihta, ainult teises võtmes ja teise koosseisuga.

Dvinjaninov: Näitlejad nii laulavad kui tantsivad loomulikult, aga selleks on Feliks ja koreograaf Kristin Pukka. Mina olen oma elus küll tantsuseadeid teinud ja muusikalikujundusi, aga ma ei tahaks neist palju rääkida.

“Boybandiga” kerkis see latt ootamatult või õigemini oodatult – mina arvasin seda algusest peale (naerab, A. J.) – päris kõrgele. Eks siis 2. märtsil ole näha.

Kui üks koosseis Endla näitlejaid sai superstaarideks eelmisel aastal, siis kas võib öelda, et märtsi alguseks laulab kogu Endla?

Kütt: Ega nad laulma ei õppinud, nad õppisid ikka konkreetsed laulud ära ja loomulikult tuleb praegu midagi samasugust uuesti teha. See on küll alati natuke teistmoodi, aga see on töö, mida me teeme.

Kui “Boybandis” kõik need poisid, kes laval olid, laulsid pidevalt kõiki laule, siis siin on rohkem jagamist. Mõned inimesed saavad laulu osas rohkem koormust, mõned vähem.

Praegu on viiruste aeg – päris ohtlik häälepaeltele. Kuidas te olete hakkama saanud? Endlal jäid ju etendused ühel nädalal lausa ära.

Kütt: Meil oli muusikali ettevalmistamises nädalane tööpaus. See on nagu üldse kontserdi või CD-plaadi vahega. Elus kunst ongi selles, et kõik need asjad mängivad kaasa.

“Boybandis” laulavad näitlejad nii hästi, et olen kuulnud publiku seast veendumust, et kindlasti tuleb kõik lindilt ja keegi teine laulab.

Kütt: Me katsume ikkagi, et kui elus inimene on laval, siis ta teeb elusat häält. Aga loomulikult ei ole see laulukonkurss. Kui on vaja, siis kasutame nippe. Kui mõni noot sellel inimesel parasjagu niisugune välja ei tule, saab alati nipitada variandi, et tal tegelikult tuleb – see on teater.

Dvinjaninov: Hästi suur “Boybandi” ja “Viimase kauboi” erinevus on selles, et “Boybandis” bändi kui sellist ei ole laval – Feliks korraldas hiilgavalt sissemängimise.

Või mõni legend räägib, et meil on „Boybandis“ bänd lava taga? See on selge, et nii poistebänd reeglina esinebki, muusikapõhi tuleb alt play-nupu tagant.

“Viimases kaubois” on tegemist praeguse seisuga sada protsenti elava muusikaga. Laval on päris bänd ja õnneks me vist saame neid läbi tüki laval hoida, nii et on lavalt näha, kuidas nad seda teevad.

See on hästi suur põhimõtteline erinevus ja palju suurem väljakutse muusikalises mõttes – tegelikult on palju raskem saundi igal õhtul helindada ja paika saada.

Kütt: Tegelikult on kõige suurem põhimõtteline erinevus, et kui “Boybandis” olid näitlejad kui artistid laval, siis “Viimases kaubois” on nad kui selle tüki tegelased – mis laulmise perfektsust väga oluliselt mõjutab. Siin tükis, kui näitleja hakkab laulma, näitab ta seda oma rolli kaudu.

Dvinjaninov: Kui laulu nimi on “Mul on pohmell”, siis on olulisem see, et artist tooks mitte ainult laulu, vaid seisundigi usutavalt meie ette.

Räägime ansamblist, kes seal pille mängivad?

Kütt: Kuna tervet ansamblit poleks niikuinii Pärnust eri põhjustel saanud, komplekteerisin kogu ansambli tartlastest. Üks põhjus oli, et Tartus on minu hea vana kolleeg Genialistidest Karl Laanekask, kes tegi Pärnu teatri Kantriansamblis kaasa pärast seda, kui Jaan Sööt Pärnust ära läks.

Laanekask mängib peaasjalikult bändžot, peale tema on veel Vilho Meier, kes on tuntud Loss Paranoiasest ja Supernovast.

Tuli üks Pärnu mees – Olavi Kõrre viiuliga ja väga oluline on tema lauluoskus. Laulame bändiga hästi palju taustavokaale ja Olavi on selles kõige tugevam.

Trumme mängib Ilja Šarapov, kes on Vanemuise orkestri muusik.

Dvinjaninov: Väike huvipakkuv tähelepanek, et Pärnu Endlas teevad kantrimuusikali tartlased: näitekirjanik Urmas Vadi, lavastaja Andres Dvinjaninov, Tartust pärit Feliks Kütt ja nagu teada saime, on ansambelgi Tartust. Tanja Mihhailovagi on kaks korda Tartus käinud (muheleb).

Kas Tanja elab nüüd prooviperioodil Pärnus?

Kütt: Ikka-ikka.