Parafraseerides Marie Underit: „Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa. / Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole elektriarveta. / Vihasäde hõõgub muretuhas, nördimusest kalk, valust hell meel: / ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel.“
Aasta esimesed elektriarved on enamik kodudest kätte saanud ja väiksemat või suuremat hinnatõusu tajusid ilmselt kõik. Kui oligi arve väiksem, siis ilmselt selle tõttu, et sai lihtsalt vähem tarbitud. Vihasäde hõõgub, meel on nördimusest kalk ja valust hell. Kas siis sellist vabaturgu ja börsihinda me tahtsimegi?
Pakettidega võib mängida, mõelda ja katsetada, mis soodsam tuleb, kuid parima tulemuse annab pöördumine algpõhjuse, elektritarbimise poole. Ise võib muidugi proovida elektrit toota, võttes kasutusele päikesepaneelid, tuulegeneraatori või suure hulga eboniitpulgaga varustatud kasse.
Päikest paistab meil siiski harva, tuuled võivad vaibuda ja kassidel võib teie soovidest ükskõik olla, mistõttu ei pruugi need voolu nii stabiilselt anda kui vaja.
Mida siis teha? Lähtudes kehtivast poliitikast, aitab eluaseme soojustamine ja isoleerimine tänapäevaste materjalidega. Need võivad küll kallid olla, kuid see pole ju ometi takistus.
Selleks, et rohkem kokku hoida, tuleb rohkem teenida, ja selleks, et rohkem teenida, tuleb paremat palka saada, seda teab iga loll.
Kui mingil põhjusel ei õnnestu palju palka saada, tuleb kokku hoida. Toitu saab teha parkimisplatsile paigaldatavas püstkojas elaval tulel. Puud saab Raekülast tasuta. Telekast ei maksa vaadata energilisi märulifilme, vaid midagi rahulikumat, näiteks “Kahekõnet“. Väike kokkuhoid tuleb sealtki. Päevast päikesevalgust võib hoiustada konservipurkides, mis võetakse lahti pidulikumatel puhkudel ja pannakse lauale helendama heeringavaagna ja hapukurgi kõrvale.
Tark inimene on tellinud elektriarve paberkandjal ja kasutab kuhjuvaid arveid edukalt seinte ja susside soojustamiseks, rääkimata tulehakatusest praeahjus, mis on kokkuhoiu mõttes vooluvõrgust lahti ühendatud. Kui veelgi tänapäevasem olla, siis märkigem, et kuumtöödeldud toit pole üldse moodne. Tänapäeva inimene sööb toortoitu, mille valmistamiseks pole elektrit vaja. Tervisliku maltsa ja köögivilja hakkimiseks ei pea tingimata kasutama köögikombaini, piisab, kui need vanni visata ja seal pool tundi uiskudega peal hüpata. Soe hakkab ja kõik on lõigutud.
Kui eelnevast ikka väheks jääb, tuleb pöörduda gabrovlaste elukogemuse poole. Vanasti naersime seda kokkuhoidlikku rahvast, aga nüüd on asi naljast kaugel ja Gabrovo anekdoodid rändavad naljaraamatuist ellujäämisõpikutesse.