Euroopa Parlamendi valimistulemuste teist, kolmandat ja isegi neljandat korda ülelugemine näitab, et Keskerakond ei osanud neid valimisi võita. Parteipoliitiliselt on mõistetav, et kui ikka kõigepealt kuulutatakse välja, et erakond on saanud kolm mandaati ja siis libiseb üks neist hoopis sotsidele, teeb hinge täis küll.
Õigupoolest pidanuks teisest ülelugemisest piisama, aga Keskerakond ei jätnud jonni: protsessiti edasi, sest kaalul oli kolmas mandaat ja võib-olla õnnestunuks ühtlasi diskrediteerida valimisigi.
Hääled on nüüdseks mitu korda üle loetud, kuid mandaatide jaotust pole see muutnud. Keskerakonna iga järjekordne nõudmine kuskil hääli üle lugeda naeruvääristab erakonda ennast.
Kuna nii Keskerakond kui koalitsioonierakonnad said kaks mandaati ning äsja koalitsioonis olnud sotsidele jäi üks mandaat, pole põhjust rääkida Keskerakonna võidust valimistel. Seda kinnitab meeleheitlik rabelemine häältelugemisel.
Keskerakonna käitumine tekitab tahtmatu paralleeli kahe riigi vahel. NSV Liit võitis sõja ja Saksamaa kaotas. Kus on nüüd kumbki riik?
Äsjaste valimiste käegakatsutav kasu on riigikogu menetlusse antud avatud nimekirjade taastamise eelnõu Euroopa Parlamendi valimistel. Seega, 2014. aastal on valijail võimalus näha, kui palju hääli kandidaadid saavad, ja parteide tahe maksab ainult nimekirjade koostamises, mitte kodanikele ettekirjutamises, kes ühest või teisest erakonnast peaks pääsema europarlamenti. Eesti valija on küllalt tark, et ise kaaluda ja otsustada, kes poliitikutest on suuteline Brüsselis töötama.
Avatud nimekirjade tee õigsust kinnitab kas või see, et suletud nimekirju kasutas neil valimistel napp kolmandik Euroopa Liidu riike.