Režissöör Vitali Manskit huvitavad filmides kõik teemad

Režissöör Vitali Manski. Foto: Henn Soodla

Pärnu filmifestivali žürii liige, tuntud vene režissöör Vitali Manski on ligi 30 dokumentaalfilmi autor. Manski on teinud filme Gorbatšovist, Jeltsinist, Putinist, dalai-laamast, menukast tütarlasteduost Tatu, Armeenia-Aserbaidžaani sõjalisest konfliktist ja Kremli varjatud poolest, aga ka lihtsate inimeste elust, rõõmudest ja muredest.

ETVs linastus esmaspäeval tema uusim teos “Neitsilikkus”, filmifestivali programmis sai vaadata filmi “Päikesetõus/Päikeseloojang”, mis vaatles ühte päeva dalai-laama elust.

Kui palju on eesti vaatajatel olnud võimalusi teie loominguga tutvuda? Olete teinud filme väga erinevatest inimestest ja probleemidest, millised teemad teid režissöörina kõige rohkem huvitavad?

Eestis on mõnda minu filmi varem näidatud küll, olen käinud Pärnu filmifestivalil 14 aastat tagasi. Et Eestis vaadatakse Soome televisiooni, on dokumentaalfilmihuvilistel olnud võimalus sealsetest kanalitest peaaegu kõiki minu filme näha. Infot saab ka kodulehelt www.manski.ru.

Minu filmides pole ühte ja kindlat teemat, sest mind huvitab absoluutselt kõik. Paljud head režissöörid teevad terve elu ühte filmi eri versioonides ja nad on suurepärased – näiteks Aleksei German -, aga mul on teistsugune iseloom.

Täna võin tegelda lokaalsete ja isegi intiimsete asjadega, ühe inimese saatusega, homme pakuvad huvi globaalsed probleemid. Tegin paralleelselt “Neitsilikkust”, mis käsitles ühiskonna moraalinormide muutumist ja lihtsate inimeste elu, ning filmi dalai-laamast, tema päevast ja sellest, mida ta mõtleb meie tsivilisatsiooni tulevikust. Mõlemad teemad huvitasid mind väga.

Järgmiseks kavatsen hakata filmi tegema Kuubal, olen juba tegelasedki välja valinud.

Probleemid võivad olla väga erinevad, peamine, et see oleks huvitav. Kui teema on mulle põnev, on see huvitav ilmselt suurele inimeste ringilegi. Testin mõnda uut ideed alati  inimeste peal: kui mingist asjast rääkima hakates inimesed elavnevad, sekkuvad, tahavad arvamust avaldada, on teema väärt edasi tegelemist.

Kuidas läks töö filmifestivali žüriis? Kas žüriiliikmed on favoriitide väljaselgitamisel üksmeelsed ja mis film jättis teile isiklikult sügavaima mulje?

Žürii on väga demokraatlik. Koos on eredad loomingulised ja mittestandardse mõtlemisega isiksused, kõigil on oma arvamus, vaidleme tuliselt. Ühest lahendust leida on raske, sest kõigi hääled on võrdsed ja pole žürii esimeest, kes veidi diskussiooni suunaks, aga oleme lõpptulemusele lähedal.

Et olen žüriis, pole mul praegu korrektne konkursifilmidest rääkida, aga näiteks väljaspool konkurssi tekitas minus suurt huvi “Fritsud ja blondiinid”. Äärmiselt provokatiivne ja vaidlusi tekitav teos, seda oleks väga põnev Venemaal näidata ja selle üle arutleda. Olen dokumentaalkino festivali president ja tahaksin seda filmi festivaliprogrammi. Meil toimuvad alati väga teravad arutelud, olen juba ette põnevil.

Kuidas olete filmifestivali seekordse programmiga rahul? Kuidas publik teie filmid vastu võttis?

Programm on Pärnus alati hea. Minu filmidel oli küllalt palju vaatajaid, nagu paljudel teistelgi filmidel. Näen, et siin on oma püsiauditoorium, kes pidevalt seanssidel käib, ja seda isegi pärast seda, kui film oli juba teles näidatud.

Tahaksin öelda, et ma pole rahul professionaalide vähesusega sel aastal festivalil. Saan küll selle põhjustest aru, aga arvan, et ametnikud, kellest see sõltub, peaksid endale aru andma: kui nad ei aita festivali ega anna võimalust filmide autoreid kohale kutsuda, on see võrdne festivali tapmisega. Meil peidetakse tihti inetuid tegusid õilsate terminite taha, nagu “eelarve tasakaalustamine”, aga nii satuvad löögi alla kultuur, haridus, rahvuslik eneseteadlikkus ja kultuuriruumi säilimine. Tõelist, kvaliteetset festivali teha pole lihtne ja eesti riigile on festivali väga vaja.

Kõige muuga olen väga rahul. Isegi halva ilmaga, käisin siin möllanud tormi ajal mere ääres ja vaatepilt oli võimas, imepärane. Käisin koos eesti dokumentalistidega Kihnu saarel, mul on palju muljeid.

Pärnus näidati mitut dokumentaalfilmi Venemaast, kas need annavad tänapäeva Venemaa elust objektiivse pildi? Kuidas dokumentaalžanrit praegu Venemaal hinnatakse?

Põhimõtteliselt saab küll nende filmide põhjal mingi pildi. Siin oli mõn dok, mida Venemaal polegi näidatud, näiteks film Kasparovist. Tegelikult pole selles teoses midagi riigivaenulikku, aga inimesed, kes Venemaal ideoloogia eest vastutavad, võtavad oma kohustusi päris valesti. Ärakeelamisega ei saavuta kunagi midagi head.

Minu kaks viimast filmi on esimesed Vene dokumentaalid pärast 22aastast pausi, mis tulid Venemaal filmilaenutusse. Tean, et Eestis on dokfilmid filmilevis olemas ja kogunud päris suurt vaatajaskonda, aga Venemaal pole filmilaenutusse läinud 22 aastat ühtegi Vene dokfilmi. Püüan situatsiooni muuta. Minu film dalai-laamast on viimase kümne aasta jooksul esimene Vene dokumentaalfilm, mida näidatakse Ameerika filmilevis.

Venemaal tapab televisoon dokfilmide populaarsuse, sest vaatajale pakutakse dokumentaalkino nime all produkte, mis on dokumentaalfilmist kaugel. Parimatest Vene dokfilmidest pole meil telesse jõudnud peaaegu midagi, küll aga näidatakse neid Euroopas ja mujal maailmas.

Selles suhtes on Eestis ETV koostöö filmifestivaliga fantastiline. Tahan Venemaal sellest kolleegide ja teleametnikega rohkem rääkida, võistlusfilmide telesse viimine on fenomenaalne.