Kamali külas mäletatakse veel vaevalt Jüriööd

See vana uhke taluhäärber andis kunagi peavarju seitsmele perekonnale. Foto: Henn Soodla

Kümmekond päeva enne hirmsat märtsiküüditamist 1949. aasta kevadel, kui aina ähvardavamalt tungis eestlaste sõnavarasse venekeelne umbsõna "kolhoos", sündis Eesti Läti-poolsel veerel Kamali külas ühismajand, millele pandi nimeks kurjakuulutav Jüriöö.

Lapates 1949. aasta Pärnumaa enamlikku ajalehte Töörahva Hääl, võib veenduda, millise intensiivsusega tol kevadel siin kolhoose loodi. Pea igas teises märtsikuises lehenumbris on teateid siin-seal Pärnumaa külades loodud ühismajanditest. Märgata võib sedagi, et pärast 25. märtsi suurküüditamist muutub kõnetoon kolhooside loomisest rääkides aina karmimaks.

"Üksikute valdade (Audru, Soontaga, Laiksaare, Lelle, Kaisma jt) partei- ja nõukogude organid on maha jäänud töötava talurahva üha kasvavast aktiivsusest ega suuda organisatsiooniliselt kindlustada kolhooside kiiret loomist. Nende valdade vastutavad töötajad raputagu enesest kohe loidus ja kindlustagu aktiivse tööga asutatavate kolhooside kiire organisatsiooniline väljakujundamine!" kirjutas Töörahva Hääl küüditamise ööle järgnenud päeval, õigustades kantseliidiga riiklikku vargust.

Nagu ajaloo pilkeks on sellessamas, 26. märtsi ajalehenumbris kirjatükk "Suure Isamaasõja veteraanid kolhoosi asutajaiks", mis räägib Kamali küla kolhoosi asutamisest eesotsas sõjas käinud Eduard Taaveli ja Mihkel Järvega.  

Sõjameestega ühinesid ajalehe teate järgi Hendrik Villemson, Hans Sapas, August Levi ja "teised ümbruskonna tublimad talupojad".

Kamali külas loodud ühismajandiga liitus 18 talupoega (võib vist öelda leibkonda) ja vastsele kolhoosile pandi nimeks Jüriöö.

See tähelepanu köitiski  

Tegelikult olin kuulnud eestlaste viimase meeleheitliku orjusest vabanemise katse nime kandnud kolhoosist 1980. aastate teisel poolel, tehes heinateolt reportaaži Tihemetsa sovhoostehnikumis, kus kohalikud Jüriöö-nimelisest kolhoosist jutustasid.          

Jüriöö ülestõus sai alguse 1343. aastal Harjumaal, levis kiiresti üle Eesti ja vaibus pärast veriseid taplusi Saksa ja Taani rõhujatega alles 1345. aasta paiku Saaremaal. Vähe puudus, et eestlased oleksid, relv käes, oma riigi loonud.

Ja siis, uue orjuse künnisel, sünnib kuskil Kamalis kolhoos Jüriöö. Kui näpuga rida ajada ja jälgida, missuguste nimedega kolhoose tollal Pärnumaalgi sündis, nõustugem, et Jüriöö mõjub nende hulgas vähemalt nime poolest nagu värske tuuleiil.

Papsaare kolhoosi nimi oli Komsomoli-nimeline, Kihnus Nõukogude Partisan, Kaismal Pioneer, Sigastes Proletariaadi Võit, Jõesuus Kaardiväelane, Rütaveres Rünnak, Maldas Uus Ilm ...

Tagantjärele targana olgu öeldud, ega Jüriöö kolhoosil pikka pidu olnud. Juba 1955. aastal liideti Jüriöö Tõlla sovhoosiga ja Ka-mali kollektiviseeritud külast sai Jüriöö osakond. Kui Tõlla sovhoos muudeti osaks Tihemetsa sovhoostehnikumist, kadus Jüriöö nimi kirjapildist tasapisi sootuks.

Tõllaga liitumist mäletab Kalju Song, kes ei ela Kamalis, vaid oma talus Kärsus.

"Mäletan, et liitumise ajal oli Jüriöö üsna viletsas seisus, paljud tööd olid tegemata: kartulikuhjad halvasti kaetud, traktorijaamad polnud jõudnud vilja peksta ja koristatud vili seisis aunades põldude peal," meenutas Songa Kalju, nagu teda külas kutsutakse.

"Aga 50ndate lõpus saadi jalad alla ja edasi oli Kamali kant tubli põllumajanduspiirkond. Loomi oli palju ja põllud kandsid head saaki."

Pool sajandit hiljem

Kamalist on võimatu mööda sõita, sest selle südames asub maaliline paisjärv, kunagine vesiveskikoht, kus ilmselt oli kõrtski.

Vesiveskist on järele jäänud varemed, kuid pais, mis kunagi oli maha lastud, on taastatud ning järv oma ilus tagasi paisutatud.

Tegelikult on seal Tõlla oja, mis, nagu Sosi talu õues perenaine Eha ütles, järvest ülesvett võtab kevadise suurvee aegu korraliku jõe mõõtmed, kuid nüüd, südasuvel, võib sealt läbigi sammuda.

Eha tuli Kamalisse Tartumaalt 1978. aastal ja hakkas laudas lüpsjaks. Nüüd on ta Kamalis ammu kodunenud, aga Jüriöö kolhoosist teab ainult kuulu järgi.

Sosi on Kamalis kuulus talukoht, õieti on neid kolm, kõik üht- või teistviisi Sosid.

Eha juhatas meid Jüriöö kohta mälestusi korjama teisele poole paisjärve Kiisa-Kangrole, kus elab Lehti Teterov.

Kiisa-Kangro on uhke taluhäärber, kuhu sovhoosiajal olla seitse peret elama mahutatud. Nüüd on hooviaugus peletav silt "Eravaldus" ja sissesõidukeelu märk. Tea, kas võõraid tõrjuvat märki häbenedes või muu pärast, aga Lehti ütles talle omasel järsul moel kohe, et elab tagastatud majas, kus tema pole omanik ega midagi. Hoiab õue korras ja kütab majamüraka talvel soojemaks-kuivemaks.

"Pööningul naksub ja raksub, ükskord see lagi kaela kukub," arvas Lehti. "Aga mulle meeldib siin, kus lapsed on üles kasvanud, ja turvaline on siin olla ka." Ja lisas, et kuigi on suurema aja tööteest lüpsjana leiba teeninud - "Lüpsjad said ju head raha!" -, on ta noorena juuratki tudeerinud. Aga Jüriöö kolhoosi ei mäleta.

"Kus ma saangi mäletada, kui tulin Kamalisse elama alles 1965. aastal? Ega siin ole järel enam kedagi, kes tollel ajal täisjõus inimesed olid, võib-olla ainult Songa Kalju," rääkis Lehti.

Kalju juures me käisime. Terane mees. "Olen oma külas ainuke, kes veel lehma peab, ühel naabritest on kaks kitse, see ongi kõik," ütles Kalju.

Kamalis oli Eha õue peal noor lehm, aga isegi see jumalaloom poleks suutnud seda, mis Kamali külas hämmastab. See on üle paisjärve ning küngaste laotuv ühtlane ja tihe laudasõnniku hais.

Ei saanud teisiti, kui küsisin Lehtilt otseõnu: "Kust see pagana hais tuleb, lähima lauda katuski on ju müüridele kukkumas?"

Lehti hakkas naerma. "See ju suurfarmi virts, mida siia talumaadele veetakse," kostis ta. "Farm maksab maaomanikule selle õiguse eest."

Samuti põllumajandus ja sugugi mitte rumal, sest virts on väetis ja küllap see ükskord korralikuks huumuseks saab, kui sõnnikut mõistlikult laotatakse.

Samal ajal näeb Kamali kandis ilusaid seemendatud viljapõlde, mis viivad mõttele, et kui tuleb ilus august-september, saavad teraviljakasvatajad tänavu head viljasaaki tundma.

Küla vanainimeste mured on keerulisemat laadi kui viljakasv ning kõige paremini võtab need kokku väike paberilipik Kamali küla teadetetahvlil (samasugust nägime Kanakülas): "Väikebussitransport haiglasse, arsti juurde, apteeki, panka. Viljandi või Pärnu supermarketite külastamine. Ostutellimused telefoni teel. Surnuaia külastus."

Kui poleks olnud seda Jüriööd, ei kolhoosina, ei sovhoosi osakonnana, või kui too kaugem Jüriöö oleks meie rahvale võidukas olnud ... Mine tea, missugune Kamali siis tänapäeval välja näeks? Parem või halvem? Teistsugune igatahes, julgen oletada.