Üldjuhul on bussid liinil koormatud ebaühtlaselt. Ei ole võimalik saata Pärnust välja väikebussi, kui on teada, et tagasi tulles tuleb peale oluliselt rohkem rahvast. Eriti puudutab see kooliperioodi, mil tundide lõppedes tuli tavaliselt vedada suur hulk õpilasi. Sel juhul tõesti “suurus loeb”. Kuuldavasti on sel aastal sõitjate arv maaliinidel vähenenud ja olukord selles suhtes ehk veidi muutunud.
Sama on olukord Pärnu-Tartu-Pärnu bussiliinidega. Tõepoolest võib Tartust Pärnusse mõnel päeval olla vähem sõitjaid. Aga selle kompenseerib näiteks sama bussi suur täitumus vastassuunal või nädalavahetustel. Kommertsliinide tulususele saab hinnangut anda kompleksselt ja pika ajavahemiku kohta.
Positiivse näitena toodud liin nr 347 Pärnu–Vändra–Viljandi–Tartu, mida teenindab Mulgi Reisid, ei ole kommertsliin. See on avalik liin ja seda tellib Pärnu maavalitsus samadel alustel kui Pärnu maaliine. See tähendab, et tellija maksab vedajale kilomeetrihinda. Kas liin end selle hinnaga maavalitsusele ära tasub, on iseküsimus. Vedaja on kindlasti rahul.
Ei saa üheselt väita, et väike buss on alati odav ja suur kallis. Kütusekulu kõrval peab arvestama näiteks bussi ostuhinna, liisingukulude ja liinilepingu pikkusega. Praegu Pärnu maakonna teedel sõitvad Tšehhi päritolu uued bussid maksavad igaüks ligi kaks miljonit krooni ehk üle kümne korra rohkem kui kasutatud suured bussid. Kütuse kokkuhoid on suur, kuid enamik sellest rahast makstakse ära liisingufirmale.
Uus buss ei jää uueks kogu kasutusajaks. Aja jooksul hakkab ta samuti vajama remonti, mis ei pruugi olla nii odav kui veidi vanema bussi puhul. Sellise bussi ostmine eeldab liisinguvõtmist, mis omakorda eeldab küllalt pikka lepingut. Mitte et ma oleksin uute busside vastu, kuid tahan öelda seda, et alati on vaja kaaluda kõiki asjaolusid, selle asemel et raiskajate üle jooksu pealt kohut mõista.
/nginx/o/2018/04/09/7767849t1hace7.jpg)
