Pärnu muusikasuve kaugele ulatuvad traditsioonid on minu mälestustes pärit 1950.-1960. aastatest. Meenub, kui koos isaga läksin kuulama suvemuusikat ranna kõlakotta, kus kuulsin esimest korda Tšaikovski 4. sümfooniat ja palju kaunist operetimuusikat. Seal nägin dirigeerimas David Oistrahhi ja kuulsin Hugo Schütsi hingestatud mängu. Hiljem tšellotunnis analüüsis minu õpetaja Mihkel Vool kuuldut.
Vihmase ilmaga toimus kontsert kuursaalis. Mäletan, et kuulajaid oli alati rohkesti ja Leo Normet kirjutas Pärnu Kommunistis esiletõusnud küsimusest ”kas teeksime Pärnust suvise kultuurilinna?”.
Aastast 1969 meenub, et mängisin Ilmar Tõnissoni dirigeerimisel esimest korda sümfooniaorkestri solistina Tšaikovski rokokoo-variatsioone. Kuulajate hulgas oli Neeme Järvi, orkestris mängisid Samuel Saulus ja teised Eesti tippmuusikud.
Järgmisel, 1970. aastal toimus Pärnus esimene festivalilaadne muusikaüritus, mis oli pühendatud Beethoveni 200. sünniaastapäevale. Siis mängisin kaasa orkestris, dirigeeris Neeme Järvi.
Sellest ajast pärineb Eesti muusika üks vaimukamaid nalju: kuidas tõlkida eesti keelde “Emmotška, odinnatsat miljonõ?” Vastus on lihtne, see on Schilleri tekst Beethoveni 9. sümfooniast: “Emmake üksteist, miljonid!” Mäletan, kui kontserdi järel küsis Leo Normet minult: kes tõlkis teksti vene keelde? Ja vastas ise veidi sarkastiliselt: “Spetsialist ...”
See nali meenub vahel nüüdki Pärnu suvele mõeldes.
Jah, aastast 1971 toimusid Hilja Treubergi eestvedamisel Pärnu muusikafestivalid, millest sai alguse Eesti muusikafestivalide traditsioon. Festivalidel esinenud Nõukogude Liidu muusikuid ei jõua üles lugeda. Tasub meenutada tolleaegseid noori eredaid muusikuid, näiteks Viktor Tretjakovi, kes äsja Oistrahhi-festivalil Pärnu kontserdipublikut rõõmustas ja kelle väärtus maailmas on vaid tõusnud. Samuti ei saa ma unustada hetki, kui olin laval ja Dmitri Šostakovitš istus kuulajate hulgas.
Pärnu suved on näinud nii mõndagi: on olnud põnevaid algatusi ja kiiret lõppmängu, entusiasmi ja pankrotte. Siiski on linna olulisi suveväärtusi iseloomustanud aegade, muutuste ja masude kiuste järjepidevus. Pea 40 aastat on Pärnus toimunud kõrgkultuuri muusikafestivalid ja see on väärtus, mis aastast aastasse areneb tõusujoones.
Kuidas aga kujundavad Pärnu suve praegused “spetsialistid”? Hiljuti kuulsin linnavalitsusest, et kellegi arvamuse kohaselt tuleks Oistrahhi-festival lõpetada. See toimuvat ju “käputäiele” kuulajatele.
Paneb sügavalt mõtlema: isegi nii võib aru saada … Tõesti, Pärnus on ligi 44 000 elanikku. Kontserdimaja täissaal on mõeldud vaid “käputäiele” - 800 kuulajale! Aga on oluline ja teada tõsiasi, millega klassikalise muusika puhul peab arvestama: see ei ole massikultuur ega tasu ennast kunagi ise ära. Ei ole teoreetilistki võimalust, et kontserdi sissetulek ületaks selle korraldamise kulud.
Meelelahutuskultuuriga on vastupidi: see toob alati sisse rohkem, kui välja viib, sest see on mõeldud massidele. Seni ei ole “spetsialistidki” suutnud neid tõsiasju muuta.
Kui vaadata veidi tagasi 13 aastale, mil oleme Pärnus korraldanud tänapäevast Oistrahhi-festivali, meenuvad algusaastad pungil täis Eliisabeti kirikus ja meeldiv koostöö tolleaegse praosti Andres Põdraga.
Meenutan sedagi, kui ETVs esines toonane kultuuriminister Signe Kivi ja ütles: sellises linnas, kus toimub Oistrahhi-festival, peab olema oma kontserdimaja. Meenub, kui tolleaegne linnapea Einar Kelder küsis: kas ehitame teatri juurdeehituse või kontserdimaja? Vastasin: kui raha jätkub, siis kindlasti kontserdimaja. Nii tehtigi!
Arvan praegugi, et siis sõlmisid spetsialistid hea lepingu: Pärnu linn maksab igal aastal kuni kontserdimaja võla kustutamiseni Eesti Kontserdile kaks miljonit krooni oma eelarvest, saades vastutasuks linna kontserdimaja koos Eesti Kontserdi korraldatava 60-70 kontserdiga aastas, peale selle ruumid muusikakoolile.
Idee luua Pärnu linna filharmoonia oli ju hea, kuid milline on nende “spetsialistide” tegevuse tulemus?
Tasub vaadata linnaeelarvet, millest otse kantakse filharmooniale ligi kuus miljonit krooni, ülejäänud projektide kaudu veel mõni miljon. Selle eest korraldati 2008. aastal kultuuriosakonna juhataja aruande põhjal ligi 90 kontserti, neist Pärnus vaid 25 protsenti.
Oleme jõudnud seisu, kus Pärnust on saanud üleriigiline kontserdikorraldaja, ja seda finantseeritakse linnaeelarvest. Samal aastal oli sissetulek linnaeelarvesse filharmoonia tegevuse kaudu üksnes 380 000 krooni. Mis toimub?
Võrreldes Pärnu filharmoonia ja Pärnu kontserdibüroo juhtkonda omavahel ja vaadates korraldatavate koostööprojektide rohkust, võib järeldada mõndagi. Raha ringleb rikkalikult!
Toetame ülejäänud linnade muusikaelu ja korraldame neile kontserte, pakume linnaorkestris soodsat lisateenistust Eesti muusikutele, kes ei ole Pärnu maksumaksjad, ja ilmselt saab keegi kusagil kasumitki, mis ei jõua linnaeelarvesse.
Tegelik vajadus on taastada linnas suvemuusika, lõpetada kerge ja klassikalise muusika üksteisele vastandamine. Ainult nii suudame vältida Pärnu muutumist läbupealinnaks.
Pärnu filharmoonia roll linna kultuurisuve kui ühtse terviku kujundajana pole teostunud. Väidetakse, et Pärnus ei toimu suvel enam midagi. Ainult Oistrahhi-festival. Vahel ei saa aga aru, kas soovitatakse lõpetada seegi festival, mis ainsana toob igal aastal Pärnusse rohkem kultuuriraha, kui linnal endal on jagada oma kultuuriprojektidele.
Arvan, et Pärnus toimub mõnel juhul päevas liigagi palju üritusi. Masu ajal peaksime püüdma kasutada oma piiratud rahahulka läbimõeldult ja ratsionaalselt, tooma linna kultuuri ja raha, mitte seda välja viima. Tähtis on tagada soodsad piletihinnad ja kultuuri kättesaadavus majanduslikult vähekindlustatud inimestelegi.
Pärnu filharmoonia ja linnavalitsuse kultuuriosakonna funktsioonid on jäänud ebaselgeks. Tundub, et Pärnu kontserdielu koordineerijat pole ikka veel. Ei ole ju mõtet linnaeelarvest toetada kaht samal ajal toimuvat kultuuriüritust. Pole mõtet rõhutada publiku erinevust. See ei hari kedagi ega anna kuulajatele valikuvõimalustki.
Küsimus ei ole rahalistes raskustes ehk majanduskriisis, vaid mõtlemises, mis on alanud just headel aastatel. Praegu oleme eriti raskes olukorras, sest pole kellegagi koos mõelda, kuna tegeldakse vaid valimistega: valitakse filharmooniale direktorit, kultuuriosakonnale juhatajat ja linnavalitsust.
Linna kultuurielul puudub dirigent, kõlavad soovimatud dissonantsid, kuid teame, et järsud modulatsioonid eeldavad professionaalsust. Linnas ei korraldata enam suuremate kultuurikorraldajate ümarlauda. Kunagine regulaarselt koos käinud muusikanõukogu on muutunud kitsa ringi rahajaotamise komisjoniks. Kultuuriosakonnal ja filharmoonial puuduvad innovatsioonilised mõtted, mis võimaldaksid hankida toetust Euroopa Liidust.
Olen sügavalt veendunud, et just kultuur teeb Pärnu suvest väärtuse, mis kujundab meie mõtlemist, väärtushinnanguid ja mille tähtsus tuleb kirkalt esile just siis, kui suvi on nagu lühike üleminek kevadest sügisesse, kui päikesele ja merelainetele vaatamata kogeme depressiivset majanduslangust.
Tahaksin näha Pärnut suvepealinnana, mis Euroopas ja kogu maailmas oleks kuulus kui kuurort- ja kultuurilinn, tervise- ja muusikalinn.