Pärnu muuseumis avati sepisenäitus „Vigala raud III“, mis valmis Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepagruppide nelja viimase aasta töödest.
Muuseum eksponeerib noorte seppade loomet
23. september 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitus propageerib sepatööd kui iidset ametit, samuti näeb tänapäeva sepisliku idee teostusviise.
Väljapaneku avamisel olid Rüütli platsile sepikoja üles seadnud Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepagrupi õpilased. Pealtvaatajatele korraldati päevakohane viktoriin ning õpilastööde loterii.
Sepaamet on Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepa eriala õpetaja Gunnar Vares hinnangul populaarne. “Tänavu astus ühte sepa eriala õppegruppi 17 õpilast. See on tavatult suur number. Tavapärane on olnud seitse kuni kümme õppurit grupis. Arvan, et see on progress,” mainis ta.
Sepp on käsitööline, kel ühtaegu tuleb olla tootedisainer, ettevõtja ja müüja. Algajal on võimalus minna mõnda sepafirmasse palgatööliseks, et kogemusi omandada.
Vares tunnistas, et ta pole täpselt aru saanud, miks igal aastal tuleb sellele erialale mõni neiu või koguni mitu. “Aga mul on hea meel, et nad tulevad. Eelmisel aastal oli neli tüdrukut kursusel, tänavu kaks,” lausus Vares. Paljud tuntud metallikunstnikudki on naised, sest selles vallaski on oluline idee ja kui tütarlaps tunneb, et tal on mõtteid, pole teostus ega materjal tänapäeval probleem.
Rapla neidised Triin Kukk ja Liisimari Randjärv õpivad Vigala tehnika- ja teeninduskoolis sepaks. “Minu vanavanemad on tegelnud sepatööga. Vanaisa on surnud ja tema sepikoda seisab tühjalt Raplamaal. Mina õppisin Tallinna kunstigümnaasiumis, kui mul hakkas metallehistöö tunnis see teema huvi pakkuma,” selgitas Randjärv. Kukk lausus, et tema vanavanaema ja -isa olid Saaremaal üheskoos väikestviisi sepad. Huvi sepanduse ja metalli vastu on olnud tal alateadlikult pikka aega, mõte on jätkata suguvõsa traditsiooni. “Kui ala huvitab, siis sugu ei loe. Naine võib väga hästi hakkama saada. Lõpuks üritaksin ehk pigem ehetega tegelda, mitte suurte sepistega,” lisas Kukk.
Piigad arvasid, et eriala raske ei ole, küll peab jätkuma kannatlikkust ja järjekindlust. Ei saa öelda, et tüdrukutel poistest raskem oleks. Pigem loevad sepatöös toorest jõust rohkem idee ja kavalus seda teoks teha, pakkusid nad.
Vana-Vigala on Eestis ainuke ametikool, kus saab omandada sepa eriala.