Pärnu linnavolikogu valimised ajaloolises tagasivaates

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Täna selgub, kes helistab kellukest ja kopsib töökalt haamriga Pärnu linnavolikogu esimehena järgmised neli aastat. Esimest korda saab esimees toeks kolm aseesimeest.

FOTO: Urmas Luik

130 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1879 astus ametisse esimene Pärnu linnavolikogu. Täna võtab kohad sisse Eesti taasiseseisvumisjärgsel ajal valitud Pärnu volikogu kuues koosseis, seitsmes on 1989. aasta detsembris raekotta hääletatud üleminekuaja volikogu.


Nii ei möödu tänavu ainult 130 aastat linnavolikogu esimest korda kokkutulemisest, vaid samuti 20 aastat esimestest demokraatlikest kohalikest valimistest viimaseid hingetõmbeid teinud Eesti NSVs.



Brackmannist Saarniiduni


1878. aasta novembris toimusid Pärnu linnavolikogu valimised. Valimisõigus oli kinnisvaraomanikest maksumaksjatel, vaatamata soole. 48 linnavolinikku käis valimas 468 linnakodanikku ehk tühine vähemus, sest juba kahe aasta pärast oli Pärnus ligi 13 000 elanikku, kirjutas Pärnu Postimehes bibliofiil Olaf Esna.



26. jaanuaril 1879 kell 18 oli Pärnu Aleksandri gümnaasiumi (Pärnu poeglaste gümnaasium ja praegune Kuninga tänava põhikool) saali kogunenud 44 volinikku (kolm ametisõidul ja üks haige), kes pidid määrama tulevasele linnapeale palga ja mehe ametisse valima.



Ülekaaluka toetuse leidis ettepanek määrata linnapeale 300 rubla kuus ehk 3600 rubla aastas, 4000 rublani tõusis palk alles 20. sajandi algusaastatel.



Linnapeaks esitati vaid üks kandidaat - senine rae sündik (kõrgem juriidilisi küsimusi lahendav raeametnik) Oscar Alexander Brackmann. Hääletamistulemus oli 43:1. Linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg ei välista linnavalitsuse lehes Pärnu, et vastuhääl võis olla Brackmanni oma, kuigi muud allikad väidavad, et Brackmann valiti ametisse ühehäälselt.



Alles 15. detsembril 1905 toimunud valimistel osales eesti partei, kuid kohti volikogus ei saanud. Siiski pääses linna asju otsustama mõni saksa parteide nimekirjas kandideerinud eestlane.



Ühed allikad väidavad, et 1913. aasta valimistel saavutasid eestlased volikogus ülekaalu. Teiste allikate kohaselt kukkus mandel pudrus kaheks: nii eestlased kui sakslased said 24 kohta.



Seda võimalust toetab asjaolu, et Brackmann jäi linnapeaks 1915. aastani, mil ta maailmasõja tõttu küüditati koos perega linna komandandi korraldusel Irkutskisse. Linnapeaks sai juba 1905 volikokku valitud vandeadvokaat Jaan Leesment (1870-1942), kes selles ametis oli veel 1917-1918.



23. juulil 1917 valiti volikogu esimest korda proportsionaalselt ehk varandusliku tsensuseta. Sakslaste ülemvõimule tuli sellega lõpp, eestlastel algas poliitiline elu.



10. detsembril 1989 valiti 13 valimisringkonna ja 25 valimisjaoskonnaga Pärnus 39 üleminekuvolikogu liiget.



Volikogu kogunes esimest korda 22. detsembril. Mehi oli selles 36 ja naisi kolm, bolševikke (lehe sõnastus - K. V.) 22, töölisi kolm. Vanim liige oli 60- ja noorim 23aastane, keskmine vanus 43 aastat.



Volikogu esimehe 550rublase kuupalgaga kohale kandideerisid KEKi juriskonsult Margus Tammekivi, Pärnu linna prokurör Ahti Kõo ja õpetajast muinsuskaitsja Eduard Rajari. Hääletustulemus 13:15:10.



Teine voor kahe enim hääli kogunud kandidaadi vahel tõi võidu Tammekivile (20), Kõol oli 16 pooldajat ja üks sedel tunnistati kehtetuks.



Linnapeakandidaatidena pandi kirja Heldur Sass, Jaak Saarniit ja Andres Ringo ning nimekiri jäi avatuks.



27. detsembril 1989 valiti Pärnule linnapead. Andres Ringo ja Rein Kask tegid enesetaanduse, Jaak Saarniit kogus 37 häälest 19 ja Heldur Sass 18 (Sassist sai linnapea asetäitja). Aplaus raekoja saalis. Eestiaegse omavalitsuskogemusega Rudolf Aller kommenteeris lehes, et ta ei mäleta üheltki linnavolikogu või riigikogu istungilt plaksutamist. Välja arvatud 1940. aasta suvel, kui muud ei tehtudki.



Saarniidust Kivimägini


17. oktoobril 1993 osalesid Pärnus valimistel valimisliit Üksmeel, Diana, Pärnakas, valimisliit ERSP Pärnumaa piirkond, Rahvaalgatus, Eraomanike Esindus ja Rahvuslik-Konservatiivne Erakond Isamaa.



Üksmeel võttis 15, Pärnakas 13 ja Isamaa kolm mandaati, Diana ja ERSP said mõlemad ühe mandaadi. Ilma jäid Rahvaalgatus, Eraomanike Esindus ja üksikkandidaadid.



Linnapeana jätkas tagasi astunud Jaak Saarniidu asemel 23. aprillil 1992 linnapeaks valitud Rein Kask. Tema valiti omakorda riigikokku ja nii sai märtsis 1995 linnapeaks senine linnasekretär Väino Linde, kes jäi ametisse korraliste valimisteni 20. oktoobril 1996.



Kohalikel valimistel 20. oktoobril 1996 olid edukad valimisliidud Pärnakas (12) ja Brackmann (6). Keskerakond ja valimisliit Linnakodanik said kolm kohta, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ühe koha. Esimest korda oli esindatud protestijõud ehk valimisliit Mesilased (8), mille vandeadvokaadist liige Kadi Viira oli esimene naine volikogu juhatuses.



Üksikkandidaatidest kogus esimesena Valter Parve märkimisväärse koguse hääli - 276, kuid ei osutunud valituks.



Kirevast kandidaatide kogumist ei saanud mandaati valimisliit Kodu, Vene Erakond Eestis, valimisliit Mõõdukad ja Rohelised ning Eesti Demokraatlik Tööpartei.



Pärnu linnapeaks valiti valimisliidu Pärnakas esindaja Vello Järvesalu, kes oli esimene oma täisvolitustega aja ametis olnud Pärnu linnapea (1996-1999).



17. oktoobril 1999 korraldatud kohalikel valimistel olid varasemad Brackmannis kandideerinud astunud Reformierakonda ja pürgisid volikokku parteilise nimekirjaga. Reformierakond sai seitse, valimisliit Pärnakas viis, Isamaaliit üheksa, Keskerakond kaheksa, valimisliit Rahva Usaldus ning Mõõdukad mõlemad kaks kohta. Ilma jäid Eesti Kristlik Rahvapartei ja üksikkandidaadid.



Isamaaliitlane Andres Sooniste püstitas isikliku häälterekordi - 1588 ja valiti Pärnu linnapeaks. Isamaaliitlaste alustatud Pärnu ulatuslik reformimine päädis kollektiivse kambakaga volikogus ja umbusaldamise tagajärjel pidi Sooniste istuma tagasi volikokku.



Oktoobris 2000 valiti linnapeaks Reformierakonna nimekirja esinumber Einar Kelder.



20. oktoobril 2002 tegi kohalikel valimistel jõulise spurdi uustulnukas Res Publica. Nende esinumber, tollane Pärnu kiirabi juht Külvar Mand kogus rekordarvu hääli - 1894 ja aitas volikokku suure osa oma nimekirjakaaslastest. Kokku oli Res Publical üheksa mandaati ehk niisama palju kui Keskerakonnal, Reformierakond sai neid kaheksa, Isamaaliit viis, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei kaks.



Ühtki mandaati ei saanud Vabariiklik Partei, ESDTP, Rahvaliit, Mõõdukad, valimisliit Terve Vaim ega üksikkandidaadid, kellest Leo Tammiksaar kogus 227 häält.



Linnapeaks valiti Väino Hallikmägi Reformierakonnast. 2005. aasta kevadel ehk vaid pool aastat enne korralisi valimisi välkus koalitsioonikaaslaste käes taas umbusaldamise nuga ja linnapea tool läks Ahti Kõole Res Publicast.



16. oktoobril 2005 toimunud valimistel võttis Keskerakond volikogus üheksa, Reformierakond seitse, Res Publica viis, Isamaaliit samuti viis, valimisliit Pärnu Linnakodanike Ühendus kolm ja Rahvaliit ning sotsid kumbki kaks kohta.



Löögile ei pääsenud EÜRP ega Iseseisvuspartei. Esimest korda valiti kohalikud volikogud kolme asemel neljaks aastaks.



Meeriks valiti Keskerakonna võõrleegionär Mart Viisitamm, kellel õnnestus oma aeg lõpuni istuda.



Sellest, mis juhtus kohalikel valimistel 18. oktoobril 2009, oleme juba kirjutanud. Toomas Kivimägit lahutab Pärnu meeri toolist vaid täna riigikogus hääletamisele tulev seadusemuudatus.

Tagasi üles