Vägivald on saanud meie elu lahutamatuks osaks – vägivald tänavatel, koolides ja kodus on sedavõrd sügavalt põimunud meie igapäevaellu, et aktsepteerime seda kui tavakäitumist, ja seda nii perekonnas, sõpradevahelistes suhetes kui armunute puhul. Enamik kannatanuid tunneb vägivallatsejat väga lähedalt.
Vägivallale noorte lähisuhetes hakkas Lääne politseiprefektuur tähelepanu juhtima juba 2007. aasta lõpus korraldatud uuringuga, mis tehti kuues maakonnas: Pärnumaal, Saaremaal, Raplamaal, Hiiumaal, Järvamaal, Läänemaal. Uuringu tulemustest selgus, et Eesti nooredki kogevad oma lähisuhetes vägivalda. Samuti näitas uuring, et vägivalda ja perevägivalda mõistetakse erinevalt, sest seal on väga palju nüansse, mida ei osata ära tunda. Uurimustulemuste põhjal valmisid kohtinguvägivalla alased loengumaterjalid 9.–12. klasside õpilastele.
Et vägivalda juba algstaadiumis ära tunda ja elada vägivallavaba elu, korraldas Lääne politseiprefektuur koostöös Pärnumaa ohvriabikeskuse peaspetsialistide Kaisa Üpruse ja Ilona Veikega loengud teemal “Kohtinguvägivald”. Loengutes kajastati nii uuringu tulemusi kui ka räägiti noortele sellest, mis on vägivald üldse, mis on perevägivald ja mis on kohtinguvägivald. Samuti sellest, millised on ohumärgid ning kuidas luua ja hoida terveid suhteid.
Loengud peeti eluliste näidete abil, mis panid mõtlema ja kaasa arutama ka alguses skeptiliselt suhtunud noored, kes näisid arvavat, et vägivald noorte lähisuhetes ei ole suur probleem. Rõõm oli tõdeda, et noored teadvustavad endale: vägivald ei tohiks olla osa elust. Nad olid avatud nende probleemide üle arutlema.
Loenguid peeti 24. novembrist 1. detsembrini Järva-, Lääne-, Rapla- ja Pärnumaa kuues koolis ning neis osales üle 300 õpilase ja õpetaja. Loengu lõpus jagati kohtinguvägivalla teemalisi ja ohvriabi tutvustavaid voldikuid, kuhu on koondatud loengus käsitletu. Loengus osalejaid rõõmustati rinnamärgiga, mis kannab sõnumit “Vägivallatus elustiiliks”.
Ükski teoreetiline selgitus ei määratle piisavalt vägivallatseja profiili. Kellelegi ei ole otsaette kirjutatud, et ta on teiste inimeste suhtes vägivaldne. Vägivallatsejad on enamasti pealtnäha tavalised inimesed, keda sellises teguviisis kahtlustadagi ei tea.
Ohumärgid on enne (füüsilise, vaimse, seksuaalse) vägivaldsuse avaldumist, kuid neid ei osata sageli tähele panna või surutakse need alateadvusesse. Kõige tähtsam on usaldada oma intuitsiooni. Kui sisetunne ütleb, et midagi on lähisuhtes valesti, see nii enamasti ongi.
Terve suhte aluseks on austus iseenda ja teiste vastu. Tuleme erinevatest kodudest eri tausta ja peremudeliga, meie arusaamad ning väärtushinnangud on erinevad. Seetõttu on väga oluline omavahel suhelda juba varajases suhtestaadiumis, väljendades ennast selgelt ja arusaadavalt. Sellega käib kaasas oskus kehtestada piire, julgeda öelda ”ei” ja pidada lugu teise poole piiridest. Hiljem on väljarääkimata asju väga raske lahendada.
Me kõik oleme mõnikord tundnud viha ja see on normaalne. Viha on tunne, kuid selle väljendamine emotsionaalse, seksuaalse ja/või füüsilise vägivalla kaudu on käitumine, mille eest vastutab ainult inimene ise. Vägivallatsejad aga süüdistavad tihti ohvreid oma vägivaldsuses. Igal inimesel on valik, kuidas ta ebameeldivaid olukordi lahendab.
Et vägivallatus saaks meie elustiiliks, peame ja saame olla tähelepanelikud nii iseenda kui teiste suhtes – märkame! Saame olla hoolivad – hoolime! Saame küsida või pakkuda abi – reageerime!
Selliste tõekspidamistega hoiame noorte inimeste õrnad lähisuhted vägivallast vabad, toetades vägivallatut elustiili ka nende tulevastes suhetes lähedastega.