Raio Piiroja suusatab ja laseb ajul puhata

Raio Piiroja Foto: Ants Liigus

Taas Eesti parimaks jalgpalluriks hääletatud Raio Piiroja puhkab uue aasta alguseni vanas kodulinnas Pärnus, hoides samas sportlikku toonust ja vaadates uue klubi järele.

“Tunnen end Norras Fredrikstadis koduselt, olen kohalike fännide üks lemmikuid, paraku kukkus klubi meistriliigast esiliigasse ja sel tasemel ma jätkata ei soovi,” rääkis Piiroja. “Kaks aastat lepingut Fredrikstadiga küll veel kehtib, aga oleme nendega kokku leppinud, et parema klubi leidmisel saan end sealt vabaks osta.”

Kas võimalusi paistab?

Praegu on vaikne, aga Euroopa üleminekuaken avaneb 1. jaanuaril ja on lahti jaanuari lõpuni. Siis hakkab turul midagi toimuma.

Skandinaavias on aken lahti koguni märtsi lõpuni, seega pole praegu mõtet närvitseda.

Masu on ka jalgpallimaailmas ja sellega pean arvestama, et turg on maas. Näiteks Norras on praegu 14 meistriliiga satsi kohta 60 vaba meest ehk kolme-nelja meeskonna jagu.

Niisiis paistab teile tõenäoliselt Fredrikstadist ära kolimine?

Olen seal kuus aastat mänginud, kogu elu on seal, mul on oma maja, tunnen end Fredrikstadis väga koduselt. Kolimisest ma vaimustatud ei ole, aga esiliigasse kukkuda ka ei taha.

Miks Norra tipus püsinud meeskond nii ära kukkus?

Mullu olime veel hõbedal, Norra karika oleme võitnud. Sel hooajal kadus meeskonna põhituumik, lõpus olin mina ainsana alles. Mõistagi peegeldus meeste meeleolu tulemustes.

Mis on uue töökoha valikul tähtsaim – meeskonna tase, kliima, palk?

Kõik koos on tähtsad. Heasse liigasse tahaks. Olen kolmekümnene ja arvan, et kolm-neli magusat aastat peaks mul veel ees olema.

Kas on liigasid või riike, kuhu esmajoones tahaksite, ja selliseid, kuhu mingil tingimusel ei lähe?

Üle vaatame kõik pakkumised. Mullu näiteks oleks mul Türgiga peaaegu õnneks läinud, midagi ei saa välistada.

Päris kahtlasesse kohta siiski ei läheks, eks ma ole Skandinaavia hea ja kindla eluga juba harjunud.

Teid hääletati neljandat korda järjest, üldse viiendat korda Eesti parimaks jalgpalluriks. Kuidas sellesse suhtute?

Tore on, kui su tegusid tunnustatakse.

Eesti koondisse olete raudvarana kuulunud kõigi treenerite ajal alates Teitur Thordarssonist. Keda ja miks koondise juhendajatest enim hindate?

Olen jah näinud kõigi treenerite käekirja. Teituri panus on tohutu – tema tegi meist profisportlased, temaga seostan distsipliini, toitumise ja muud mõisted, tema tegi ka minust jalgpalluri.

Teine kummardus kuulub Arno Pijpersile, kes haris meid taktikaliselt, tegi igale mängijale tema positsiooni selgeks.

Kolmandana hindan koondise praegust juhti Tarmo Rüütlit. Tema käe all oleme julgemalt ja ründavamalt mängima hakanud. See on küll riskantsem, aga meeldib rohkem publikule ja mängijatelegi.

Mida arvate, kas Eesti jalgpallis on häid noori peale tulemas?

Ilma mingi kõhkluseta on. Praegune kuni 21aastaste koondis on tasemel, millest me omal ajal olime kaugel.

Viie aasta jooksul on rahvusmeeskonnas vanad kännud noortega asendatud.

Kuidas puhkuse kodumaal veedate?

Ikka liigutades. Kuni maa oli must, jooksin Raekülas, nüüd kavatsen Jõulumäel suusatamas käia. Ajul lasen puhata.