Mererannalt linnalähedasse metsa grüünesse

Lõbus piknikuseltskond linnalähedases grüünes kas Tammistes või Niidus mõnusalt aega veetmas. Foto: Olaf Esna erakogu

Pärnakas on aastas kolm kuud rikas. Kirjasõna ju ei valeta: "Ei leidu mujal meie kodumaa suvituskohtades sarnast puhast liivast mereranda nii pehme kliimaga kui siin. Lausk kallas, soe kristallselge vesi, milles peegeldub kividest ja rohust puhas merepõhi." ("Pärnu supelusalmanak" 1926).

Loeme edasi: "Soe merevesi ei tee kellelegi liiga ja see on üks paremustest, mida teised Eesti kuurordid ei oma. Tuul on Pärnus soe ja mahe, sest laht on külmade põhjatuulte eest kaitstud." ("Almanak" 1928). Samamoodi jätkates võiks meie koduranna kiituseks palju tsitaate leida.

Muulist Raekülani võib iga Pärnu elanik omale päikese käes praadimiseks koha leida. Ja vette peaksime kõik korraga küll ära mahtuma.

Pärnakas on aga hea ja lahke inimene ega tee ühelegi võõrale takistusi oma rikkuse kasutamisel. Hoopis vastupidi: pärnakas lausa kutsub omale külla võõraid neid rikkusi nautima, tulgu nad siis Taaralinnast või Tallinnast, Hiinast või Hispaaniast, Saarest või Setumaalt. Ja on seda õnnelikum, mida rohkem neid on.

Pärnakas ise enamasti oma rikkusi ei naudi. Minigallup näitas, et lähiminevikus pole mõni randa üldse saanud, teine on käinud korra või kaks, kolmas on jalgrattaga rannast läbi tiirutanud. Seda, kuspool rand asub, oskasid kõik pöidlaga üle õla näidata. Asi seegi. Pärnakas, eriti nüüd, kus enamasti kõigil on rattad all, lesib liival Valgerannas. Kui sealgi kitsaks kisub, veereb veel kaugemale.

Supelrannast eemale hoidmine on pärnakal ammune traditsioon. Nimelt korraldasid eelmise sajandi algupoolel paljud Pärnu seltsid, nagu tuletõrjeselts, Jahta, Meri igal suvel väljasõite Niidu ja Reiu metsa, kus siis orkestrihelide saatel tantsiti "haljal murul". Kohale toimetati rikkalik karastusjookidega einelaud. Aurulaev, millel mängis orkester, viis rahva ühe või kahe reisiga kohale ja toimetas õhtul linna tagasi. Seltsid olid selliste metsapidude korraldamisest huvitatud, sest sellest kukkus nendegi kukrusse mõni kroon.

Selle, mis seal metsa all tehti ja kuidas idüll "haljal murul" välja nägi, on anonüümne lehemees 1930. aastal Pärnu Päevalehte kirja pannud.

"Grünegrimasse" Niidu metsast

Kogu Niidu metsa alune kujuneb pühapäewiti üheksainsaks suwilaagriks. Iga perekondlik ring istub (õigemini: lebab) küll oma pudelite ja wõileibade ümber, kuid teine ring on kohe tihedalt sealsamas külje all, et moodustada hiigla inimaheliku. Ning see ahelik kogu aeg heliseb naerust ja kilkest.

Oli päris lohutaw waadata läinud pühapäeval. Eestlase waim on rõõmus, eestlased saawad üksteisega heanaaberlikult läbi. Sest tüli oli tõesti vähe, kuigi mõni mees oli wiinastanud. Endistel aegadel oli halb kuulsus. Niidumetsas löödi sageli lahinguid. Nüüd on need inetused kadunud.

Niidu metsa rohelisse tuleb rahwas, kes palju ei hooli weest. Ei lähe supelranda. Supelrannal on wõõrad mõnulejad ja spordihimuline nooruspublik. Wõiks öelda: supelrannal on kuiw ja Niidumetsas märg olemine. Kui Willem Ernits oleks waadanud pühapäeval üle selle pudelite laagri, siis oleks wist läinud kurwaks. Seewastu mõnele tunnustatud poeedile pilt oleks olnud meeltlohutaw: rahwas tarwitab wiina ja toetab seega kultuuri ... Luuletaja ehk oleks hüüdnud metsa: "Ilus oled, isamaa!"

Kujuri ja elumehe silmadele on supelrannas suur pidu waadelda kauneid vorme. Seal on ilusaid, saledaid kehi.

Kel wähegi huumori joont, sellele pakub Niidumetsa alune palju naerukõdinaid. Siin ei panda graatsiale rõhku. Rohkem wanem ja rahulik publik, kelle keha tööst kurnatud ja wäsinud. Aga kui nooruse-waim tuleb niisugusesse raskekujulisse kodanikku ja ta hakkab tantsima ning jooksma, siis on nalja palju.

Mehed istuwad westiväel, naised on käärinud sukad priskete säärte ümbert maha, pannud tulised jalad jahedale rohule. Inimesed on kõhuli maas, pudel nende keskel püsti nagu jumal. Seda ta neile ongi. Jumal, mis teeb inimese nooreks. Ja paneb wanduma kurja.

Fotomehel on palju tegemist. Inimesed tahawad jäädwustada end hetkel, mil neil pole just kõige targem ilme.

Loodus huwitab linlast. Kaks noort waresepoega on tulnud pesast välja, et waadata maailma. Kuid nad ei oska veel lennata. Niidu metsa alune on neile äripäewal nagu paradiis. Aga pühapäewal tuli inimeste murd. Ja nüüd on kaks kohkunud ilmega waresepoega inimringis,  nagu kaks walget meest inimsööjate leeris. Nende jalad on seotud kinni, nad ei pääse liikuma. Nad ei tea, mida inimesed nendega kawatsevad. Nende suured silmad käiwad uuriwalt ringi. Neid naerdakse ja narritakse. Nad wiiakse õhtu tulles linna. Pooljoobunud inimene wõtab oma liitrid, tühjad pudelid, unised lapsed ja waresepojad ning tuigub minema. Ta on rõõmus "saagi" üle. Loodus huwitab inimest ...

Elu on wõitlus. Metsa all on tekkinud äkki "härjawõitlus". Kisendaw rahvakari jälgib skoudi ja mustlaspoisi maadlust. Mustlased on metsa all laagris. Siin on kahe rahwa esindajad heitlemas. Mustlasepoiss on nagu wäike Siki, ainult palju mustem on ta, st. palju porisem. On moodustatud wahekohus ja kõik niisugused asjad, mida nõuab korrapärane maadlus.

Rahwas on kahes leeris. Mõned röögiwad õhutust porisele poisile. Teised karjuwad skoudile rammu lihastesse. Ja wiimane wõidabki.

Kõikjal laada mulje. Kuid on ka jumalikke idülle. Mees on löönud oma kõhumunamäe taewa sinise kupli poole, suu on lahti, pleekinud wurrude alt kostab wägevaid hääli, nagu tuldpurskawa mäe awau-sest. Kuid siin pole karta mingit õnnetust. Mees magab. Naine tunneb igawust ja walwab nagu kaitseingel. On rebinud wõileiva ümbert raaswase paberi, loeb "uudist".

Teisal on pilt wastupidine. Perenaine näeb ise und ja näitab maailmale oma pükse. Kangem pool istub mättal ja laulab lõpmatult laisa tempoga:

"Mul pole mõisat, mul pole valda, mul pole muud, kui wiina kalla ..."

Aga on ka nukraid nurki. Noor naisterahwas on läinud teistest eemale metsa alla, istub ihuüksi. Tal ei ole kaaslast. Ta vaatab eemale, kus teisigi üksiklasi või õigem kaksiklasi. Paarid mustikawar-te wahel. Armastajad otsiwad üksteist ja üksindust ...

Õhtul jäi metsaalune tühjaks. Inimestest tühjaks, aga paberitest täis. Maastik oli nagu pakitud paberisse. Inimesed olid lahkunud, aga kiwilt tõusis weel nende poolt tehtud tuleasemelt sinine sirge suits. Nagu ohwrisuits.

Puhkepäew oli põlenud läbi, aeg kaob käest nagu sinine suits õhku.