Erich Vallimäe - omal ajal kiidetud, hiljem kirutud uurija

1990. aastast pole Erich Vallimäe uurijatööd teinud. Foto: parnupostimees.ee

Erich Vallimäed (55), kes Nõukogude ajal oli nii hinnatud uurija, et tema kätte usaldati kõige raskemad kriminaalasjad, on hiljem süüdistatud uurijatöös kompartei tellimuste täitmises. Vallimäe on aga uurinud kõrgete parteitegelaste kuritegusidki.

Vallimäe pole iseseisva Eesti ajal päevagi uurijatööd teinud, vaid tegutseb oma õigusbüroos. Viimased aastad on ta elanud Pärnumaal Häädemeeste vallas. Kunagi uuritud kriminaalasju mäletab Vallimäe pisiasjadeni.

Kõigepealt transpordimiilitsas

Vallimäe karjäär korrakaitseorganites algas tolleaegses transpordimiilitsas, mis oli eraldi üksus raudteel toimepandud kuritegude uurimiseks. Rakvere miilitsasse uurijaks läks ta pärast seda, kui jälitustööst raudteel, kus teenindada tuli piirkonda Arukülast Jõhvini, isu täis sai.

“Operatiivjälitustegevus oli siis ja on tänapäevalgi salajane inimeste järel nuhkimine. Suure teenindava territooriumi tõttu pidid igas jaamas olema omad usaldusisikud, nendega tuli konspiratiivselt kohtuda ja see mulle ei meeldinud,” rääkis Vallimäe.

Miilitsasse läks Vallimäe tööle, õppides Tartu ülikooli õigusteaduskonna 2. kursusel kaugõppes, ülikooli lõpetas ta 1977. aastal.

Oma tollasest tööst toob Vallimäe omapärase näite. 1972. aastal käis Moskvas NSV Liidu 50. aastapäeva tähistamas EKP Keskkomitee delegatsioon, terve rongitäis tähtsaid parteitegelasi. Sealt naastes oleks rong Lehtse jaamas uppi läinud, vaid dispetšeri kiire reageerimine päästis õnnetusest. Alustati uurimisega, kohale sõitsid Moskva ja Tallinna oma ala bossid.

“Aga mina, pisike kriminaaljälituse inspektor, avastasin selle. Nimelt oli keegi mees tahtnud Lehtse jaama ülemale kätte maksta. Mees oli seal varem töötanud, aga lahti lastud, ja nüüd lõikas ta raudtee sidekarbis mingid juhtmed läbi. Seda, mis rong parasjagu tuli, ei osanud ta hingest aimata,” kirjeldas Vallimäe.

“Välja tuli see nii, et ma sain tema kaheksa-aastase pojaga jutu peale ja poiss rääkis, et tal oli huvitav öö – käis isaga raudteel.”

Miilitsas hakkas Vallimäe silma kohalikule prokurörile Ülo Rootsile, kelle kutsel läks ta tööle prokuratuuri. “Seal oli samuti huvitavaid asju, mis laia kõlapinda leidsid.

Näiteks see, kuidas vanadekodu direktor ja notar, kaks Rakveres väga lugupeetud daami, mürgitasid elavhõbedaauruga vanadekodu ühe hoolealuse, et saada 4500 rubla. Selle avastasin paar-kolm aastat hiljem, kui notarist oli juba abiprokurör saanud. Ülemkohus mõistis mõlemad naised pikaks ajaks vangi.”

Eriti tähtsate asjade uurija

Head töötulemused Rakveres viisid Vallimäe 1980. aastal Tallinna, Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurijaks. Sellel perioodil uuritud kriminaalasjade hulgas on selliseid, millest ikka ja jälle juttu tehakse.

Vallimäe ise nimetab esimesena Johannes Hindi kriminaalasja ja meenutab, kuidas praegune euroametnik, tollal Rahva Hääles töötanud Siim Kallas 1986. aastal lehes järjejutu avaldas. Teemaks see, kuidas uurijad partei näpunäidete järgi süütu inimese vangi panid.

Vallimäe on Hindi süütusest rääkides natuke teisel seisukohal. “13. novembril - reedene päev oli, vist 1981. aastal - sai ta vahi alla võetud. Ja ta enda sõnad olid, et ainuke õige liigutus, muidu ta polekski maa peale tulnud.”

Paljudest punktidest koosnevast süüdistusest toob Vallimäe kaks episoodi. “Kujutage ette, et Hint, Tallinna ettevõtte Desintegraator direktor, tahab endale Tšaikat. Isegi Karl Vaino ja Johannes Käbin ei sõitnud sellisega, aga tema tahtis Tšaikat. Ja andiski oma Moskva jüngritele käsu talle see auto muretseda. Aga ta ei saanud seda, talle pakuti altkäemaksu eest 16 Žigulit ja Volgat.

Oli üks riiklik komitee, mis varustas arengumaid, ja sealt talle altkäemaksu eest need eraldati. Selle komitee ühe allüksuse direktor pandi altkäemaksu võtmise eest samuti vangi. Hint aga jagas neid autosid siin oma teenekatele poistele.”

Teine juhtum oli Austria tolliga, kes avastas, et kahe dokumentides näidatud desintegraatormasina asemel saadeti üle piiri kolm. “Uurimisega tegime kindlaks, et Austrias oli kõik kokku lepitud: selle kolmanda müüb tema Austria partner maha ja raha jagatakse pooleks. Ja need olid kallid seadmed.”

“Mismoodi on uurija süüdi, et Hint sellist pattu tegi?” küsib Vallimäe. Praegu on Hindi ja tema kaaslaste kriminaalasja uurimistoimik ülikoolis õppematerjal, teab ta.

Et süüdistatavaid oli selles menetluses kokku kümme, tegeles asjaga terve uurimisgrupp, kellest Vallimäele meenuvad praegune Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi esimees Malle Seppik ja Lääne ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Jüri Pikma. Riiklik süüdistaja Hindi asjas oli praegune sisekaitseakadeemia rektor Priit Männik.

Vahepeal Venemaale tööle

Venemaale tuli Vallimäel “emigreeruda” pärast seda, kui talle Eestis kaks atentaadikatset tehti. See oli ühe altkäemaksu võtmise kriminaalasja uurimise ajal, kus ilmnes, et asjaga olid seotud ka tollane Eesti kõrgeim parteijuht Karl Vaino ja tema naine Anna Vaino.

Tegemist oli ühe Lasnamäel valminud elamuga, kus sai altkäemaksu eest korteri üle 40 inimese, peamiselt oli tegemist Eestisse tulnud meremeestega.

Et juhtumi niidid viisid Karl Vainoni, helistas Vaino ise Vallimäele. Järgnes uurija ja parteijuhi kohtumine, kus Vaino küsinud, millega tema saab aidata. Siis Vallimäe öelnudki, et tema naine oleks vaja üle kuulata. Just sel perioodil tehti Vallimäele kaks atentaadikatset.

Aktiivselt hakkas tegutsema Vaino, kellel õnnestuski saavutada, et Vallimäe saadeti Murmanskisse tööle. Mahuka korteriäri kriminaalasja uurimine jäigi soiku. “Eks nende härraskommunistidega võitlemisega olid tollal väga kurvad lood,” möönab Vallimäe.

Sellest kriminaalasjast on endine uurija pikalt pajatanud Kuku raadios, ka on Tiina Jõgeda asjast Eesti Ekspressis kirjutanud. Pealkirja “ALTKÄEMAKS ANNA VAINOLE” võis suurtähtedega kirjutatult võtta Anna Vainole altkäemaksu andmisena või käsuna altkäemaks Vainole anda.

Kuulas üle Vjatšeslav Molotovi

“See oli minu prokuratuuris töötamise alguses, kui olid tulemas 1980. aasta olümpiamängud ja KGB korjas eriti aktiivselt materjali dissidentide kohta. Vahele jäi seal siis vaene Jüri Kukk. Vaene sõna otseses mõttes, sest ta oli lihtsalt põhimõttekindel inimene ja tänu sellele vanglasse sattus ja seal suri,” räägib Vallimäe.

Saadigi siis kokku materjal, mis võimaldas Kuke kohtu alla anda tollase kriminaalkoodeksi paragrahvi “Laimu levitamine” tunnustel.

“Mina nimetasin seda isegi ametlikel nõupidamisel anekdootide paragrahviks. See oli sama, kui praegu keegi Laari või Rüütli parodeerimise eest süüdi mõista.”

Vallimäe kirjeldas, kuidas Kukest, Tartu ülikooli tollasest keemiaõppejõust, dissident tehti.

“Ta oli ideeline kommunist, aga käis Prantsusmaal stažeerimas ja seal avanesid ta silmad. Esimese asjana esitas ta pärast tagasitulemist avalduse parteist lahkumiseks.

Seetõttu kaotas ta õppejõukoha, kuigi keemilistel protsessidel ei tohiks parteiga midagi tegemist olla. Ta oli dotsent, aga ei saanud Tartu tollase parteijuhi Indrek Toome vastuseisu tõttu enam isegi vanemõpetaja kohta,” rääkis Vallimäe.

Kui kriminaaluurimine algas, keeldus Kukk uurimisorganitega rääkimast, sest oli kirjutanud ülemnõukogule avalduse riigist lahkumiseks.

Dokumentidest, mis Kuke juures toimunud läbiotsimisel ära võeti, käis läbi Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle lisaprotokoll. Kui need asjad Vallimäe kätte jõudsid, otsustas ta põhjaliku inimesena Moskvasse minna ja asjas selgust saada. Aastatel 1939-1946 Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar, 1946-1946 ja 1953-1956 välisminister olnud Vjatšeslav Molotov oli tollal küll eakas, aga täie tervise juures ja elas Moskvas. 1890. aastal sündinud Molotov suri 1986. aastal.

Luba tuli taotleda NSV Liidu riigiprokuratuurist ja siis Moskvas paar nädalat kokkusaamist oodata, Molotovi maja oli KGB valve all.

“Loomulikult ei andnud see ülekuulamine mitte midagi, sest Molotov oli küll nõus rääkima igasugustest asjadest, aga seda, et lepingu juures oleks olnud mingi salaprotokoll või oleks lepitud kokku mingite sfääride või territooriumide jaotamises, ta eitas,” meenutas Vallimäe. “Ta ei saanud loomulikult öelda teisiti, kui oli Nõukogude Liidu seisukoht, ega see olnud demokraatlik riik.”

Käigust polnudki uurimise mõttes mingit kasu, sest Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle lisaprotokolliga oli uurijail juba olemas. Niisiis ei lisatud seda ülekuulamisprotokolli isegi mitte uurimistoimikusse, kuigi see näidanuks just seda, mida tollane riik tõestada soovis: et lisaprotokolli polnud. Kõigile vastuoludele vaatamata mõisteti Kukk kohtus “anekdootide paragrahvi” järgi süüdi.

“Kuke traagilise lõpu provotseeris Mart Niklus, kes agiteeris Kukke välja kuulutama näljastreiki, mille tagajärjel Kukk suri. Niklus ise sellest kinni ei pidanud ja elas kõik üle,” tõdes Vallimäe.

“Ega ma selle kriminaalasja üle uhkust tunne,” ütles Vallimäe kokkuvõtteks. “Aga ma olin vabariigi prokuratuuris tol ajal kõige noorem ja pidin selle võtma. Keegi ei tahtnud seda endale.”