Juugendstiilis Endla teatri hoone – Pärnu kadunud rahvussümbol

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tänavu veebruaris lõppenud iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi konkursil tunnistati parimaks lahendus märgusõnaga “Rõdu”, mis näeb ette ajaloolise Endla teatri rõduga sissepääsu taasehitamise. Arhitektide idee on projitseerida monumendi taustale jäävale hotell Pärnu fassaadile originaalsuuruses kogu kunagise Endla fassaad. Kolmruut Arhitektid OÜ

FOTO: parnupostimees.ee

Eestlaste suurekssaamine “vaimu läbi” käis seltsiliikumise ja kultuuriaktiivsuse kaudu, milles koorilaulul, muusikal ja teatril oli eriti oluline roll.

Eesti teatritegijad koondusid seltside juurde ja 20. sajandi alguses korraldati regulaarseid näitemänguõhtuid Tallinnas Estonias, Lootuses, Valvajas, käsitööliste abiandmise seltsis ja mujal, Tartus Vanemuises, Taara seltsis ja Karskuse Sõbras, Pärnus Endlas ning karskusselts Valguses, Viljandis seltsides Koit ja Vabadus. Narvas tegutsesid teatritrupid Ilmarisest väljakasvanud Narva Eesti seltsis ja Võitlejas, Võrus Kandles, Valgas Säde seltsis, Saaremaal Kuressaare Eesti seltsis.

Eesti seltskonna majanduslik tugevnemine ja poliitilise võimu haaramine linnavolikogudes (Valgas 1902, Tallinnas 1904) lõi võimalused kehtestada end linnades.

Eesti seltsi- ja teatrimajade ehitamisest hakati üsna korraga rääkima 1903. aastal, mil ajakirjandus vahendas kavatsusi ehitada Tallinna Estoniale ja teistele eesti seltsidele ühine maja, Tartusse Vanemuise uus hoone ning Pärnusse Endla seltsimaja.

Kandle seltsimaja oli Võrus valminud juba 1900. aastal, kuid see oli puitehitis ning mitte nii esinduslik.

Miks just aastal 1903? Üks ajend võis olla Soome rahvusteatri valmimine 1902. aastal, klompkividest kahe torniga hoone Helsingis raudteevaksali kõrval väljakul (arhitekt Onni Tarjanne).

Tartus andis otsustava tõuke Vanemuise seltsi Jaama tänava maja põlemine 1903. aasta 19. juulil, misjärel vältimatult tuli otsustada, kas taastada vana maja vanas kohas või üritada ehitada suuremat kivimaja juba kesklinnas.

Vanemuise hoone projekti võttis teha Armas Lindgren Soomest, järelevalve tegija ning projekti vormistaja oli Peterburis õppinud insener Georg Hellat, kes oli oma oskusi tartlastele tõestanud EÜSi 1902. aastal valminud maja ehitusega.

20. sajandi alguses hakkasid eesti seltsid ehitama kapitaalseid kivist teatri- ja seltsimaju. Uutes hoonetes asusid nüüd tegutsema püsivad professionaalsed trupid. Teatri- ja seltsimajade asukohti valiti hoolega ning juba ehitamise ajal ning korjandustel raha annetades tunnetati, et kerkivad rahvusluse sümbolid.

1906. aastal valmis Vanemuise juugendstiilne teatrimaja Tartus, 1908 Võitleja seltsi hoone Narvas. 1911. aastal avati kolm teatrimaja: Säde Valgas, Endla Pärnus ja Koit Viljandis. Eestlaste teatritele-seltsimajadele paneb krooni 1913. aastal valminud Estonia. Saksa teatriseltsid ei vaadanud samuti pealt: 1910. aastal valmis Tallinna Saksa teater (praegu Eesti draamateater) ning 1918. aastal Tartu Saksa teater (Vanemuise väike maja).

Karskusselts viskas Endla välja

Endla seltsi teatrimaja ehitamise mõttest on esimesi märkeid 1903. aasta detsembrist, mil pereleht Linda kirjutas, et Endla “seltsi maja ehitamise mõte (---), mis viimastel aastatel juba mitmel korral jutu all olnud, näib lõpuks küpseks saanud olevat”.

Maja valmimiseni pidi ruume endiselt igalt poolt mujalt otsima, kõige enam oldi karskusseltsi Valgus Rüütli tänava majas (hilisem Pärnu kooliseltsi maja Rüütli 55). Karskusseltsi juhatus tuli Endla näitemänguharrastusele igati vastu kuni õhtuni, mil ühes etenduses muu hulgas kõrtsistseeni mängiti.

Konflikt kujunes põhimõtteliseks: Valguse eestseisus leidis, et niisuguse lavastuse ettekandmine ei ole muud kui karskuse idee teotamine, ja keeldus Endlale edaspidi saali üürimast.

1907. aastal tabas Endlat õnnetus: üürikorteris, kus hoiti seltsi vara, puhkes tulekahju ning hävisid muusikariistad ja kostüümid, arhiiv ja noodikogu, kirja- ja raamatukogu.

Oma maja ehitamise küsimus tõusis päevakorda teravamalt kui kunagi varem.

Hakati korraldama pidustusi ja koguma annetusi, võeti laene ning rahakamate seltsiliikmete toel omandati krunt Rüütli ja Aia tänava ääres, otse karskusseltsi maja vastas, kohas, kus nüüd asub hotell Pärnu.

1907. aastal otsustati korraldada arhitektuurivõistlus, kus sõelale jäi Georg Hellati projekt. Hellat tegi “põhimõttelise ruumidejaotamise plaani”, kuid tal polevat olnud aega selle väljatöötamiseks. Projekti tegemine anti ülesandeks tollasele linnaarhitektile Alfred Jungile (signeeritud 1909. aastal), kes sellega kenasti toime tuli, välja arvatud fassaadilahendus.

Teravatipuliste tornikeste, kuulikeste ja püüdliku faktuurikontrastide kombineerimisega oli see ülemäära nokitsev ja detailne, vormides küll juugendlik, kuid ilma juugendile omase kompositsiooniliste seoste harmooniata.

Uued fassaadilahendused tegi Pärnu arhitekt Erich von Wolffeldt (signeeritud jaanuaris 1910). Hellati alusplaani järgi väljatöötatud projekt Jungi plaanide ja Wolffeldti fassaadidega kinnitati Liivimaa kubermanguvalitsuses 8. aprillil 1910.

“Nagu me pildilt näeme, tuletab Pärnu Endla mitmeti Vanemuiset meelde,” kirjutati ajalehes juba enne ehitamise algust. “Maja plaani kokkuseadja on nähtavasti Vanemuise majast mõtteid laenanud, mida ta aga iseseisvalt on läbi töötanud, nii et Endla teatrimaja üheks ilusamatest ja iseloomulikumatest ehitustest meie maal tõotab saada.”

Postimees kirjutas: “Endla võis siis oma maja ehitada kõige ilusama lahedama platsi pääle, mis ehitada lubas, kuidas aga tahad. Vanemuine pääses ainult otsaga uulitsa äärde.”

Von Wolffeldti ornamendivabade, mahtude plastikale ja sujuvatele üleminekutele ülesehitatud fassaadilahendustes oli tõepoolest selgesti tunda Vanemuise arhitektuuri mõju, mis võis olla tellija otsene soov.

Sarnasusi oli mahtude üldkäsitluse, sujuvate liigenduste, eenduvate trepikodade ja suure kaarportaali osas.

Kui Armas Lindgren koondas Vanemuises tähelepanu publikupoolele, jättes lavapoolse osa fassaadid mõneti unarusse, siis pärnakate Endlas oli võrdselt tähelepanu pööratud hoone kõigile osadele. Lavatorn tundub kompositsioonilt isegi paremini tasakaalustatud kui Lindgreni Vanemuisel. Samal ajal puudus Endlal Vanemuise fassaadide kujundlikkus ja kindlus ning erinesid plaanilahendused.

Endlas sattus siseneja avarasse sammastega vestibüüli ning otse tema vaate sihis asus paraadtrepp. Teatrisse mineja läbis esimesel korrusel kogu maja laiuse ja selline liikumine mõjus kindlasti pidulikult-ettevalmistavalt.

“Oma praktilise sisseseade ja ruumide ärajagamise poolest lööb ta mitmeti Vanemuise üle,” olid Pärnu patrioodid kindlad (Postimees 1911. aasta 24. oktoobril).

Kriitilisem oli Bernhard Linde: “Soome monumentaalsus on meie juures modern. Seda püütakse siis ka tabada, mis aga sagedaste kas õige halvasti või mitte sugugi ei õnnestu, nagu meie seda Endla ja Säde teatrite juures näeme. Kas on neil kahel ehitusel ülepea ühtegi stiili? Ehk missugust arhitekti-kunstnikku suudaks sarnane potpourri, nagu meie seda Endla teatrimaja juures näeme, vähegi rahustada?” (Bernhard Linde, “Rahvusline omapärasus”. Sirvilauad, 1912).

Kunst ja mammon, teater ja pank

Endla planeeringule avaldasid oma nõudmisi teatrihoonega sama katuse alla ehitatud pank ja ruumikas restoran, millele lisandus piljardiruum. Mõlemad asutused leidsid koha esimesel korrusel ja neisse pääses otse tänavaltki. Pangaruumid jäid peasissepääsu suhtes paremat kätt ja võtsid enda alla küllalt suure osa. Peale panga ja restorani asusid allkorrusel “ökonoomi” ja kojamehe korter. Panga ning restorani sobitamine teatri- ja seltsimajaga ühte hoonesse räägib praktitsismist ja sellega olevat Endla seltsi juhtkond, kus tooni ei andnud niivõrd vaimu-, kuivõrd ärimehed, tõepoolest silma paistnud.

Eduard Türk kirjutab oma mälestustes, et erinevalt Karl Menningu aegsest Vanemuisest, kus seltsis domineeris edumeelne intelligents, seisid Endla eesotsas äri-, tööstuse ja panganduse mehed, juhiosa aga mängis juhatuses rikas reeder ja suure maja peremees kapten August Klein. Sama loeme 1910. aasta 1. detsembri Postimehest: “Endla ümber on enam-vähem jõukamad ehk kodanlasemad ringkonnad kogunenud, kes rohkem oma suure rahakoti kui tarkuse ja haridusega kiidelda võivad.”

Endla nurgakivi pandi 23. mail 1910. Ehitustöid juhatas Pärnu hinnatud ehitusmeister Gustav Darmer. Esimesed üürilised Pärnu krediidiühisus ja laenu-hoiu ühisus võeti katuse alla sama aasta suvel. Avapidustused olid 22. oktoobril 1911.

“Trepist üles astudes tuleb lai valgustuse juga vastu, hiiglaaken otsekohe ees ja vähemad tema kõrval,” olid kaasaegsed võlutud. Laiast kaheks hargnevast trepist üles jõuti kaaristu alt teise korruse jalutussaali. “Oi, kui ilus on see jalutusruum,” kirjutab Endla ruumidest avamispäeval ülevaate tegija otsekui August Kitzbergi Vanemuise maja ülistuse pealt maha.

Jalutussaali kaunistasid nagu Vanemuiseski August Weizenbergi loodud büstid ärkamisaja tegelastest (nende hulgas tema enda oma). Weizenberg kavandas Endlasse kujud “Endla” ja “Juta”, kuid ei jõudnud neid avamiseks valmis.

Endla “väga ilusas, lihtsas, armsas ja koduses” saalis oli 600 kohta, neist 100 vaatajale galeriil (seisukohad). Ei Vanemuine ega Endla olnud mõeldud ainult teatrietendusteks, vaid mitmesugusteks pidudekski. Nii polnud kummalgi tõusvat põrandat, mis hiljem kõigile palju meelehärmi valmistas.

Vanemuisega samamoodi polnud Endla saaliski luksust taga aetud: ruume kaunistas tagasihoidlik geomeetriline juugendornament, laest rippusid kandilised valgustid. Saalis ja fuajees olid tammepuust parkettpõrandad ja peegelklaasist uksed. Kuid kui Vanemuine ajas läbi gaasivalgustusega, ja seda 1918. aastani, võis Endla uhkust tunda elektrivalgustuse üle kõikides ruumides. Samuti olid Endlas Saksamaalt tellitud ventilatsiooniseadmed ja keskküte.

Lava sisseseadmiseks kutsuti Tallinnast tuntud dekoraator Eduard Poland (Pooland) ja dekoratsioonide tegemises osales tollane Tallinna Saksa teatri dekoraator K. Maresh.

23. oktoobril 1911 toimus uues majas kontsert, kus Endla koor ja orkester Mihkel Lüdigi juhatusel esitasid Mendelssohn-Bartholdy oratooriumi “Athalia”. Õhtul kanti ette spetsiaalselt Endla avamiseks kirjutatud näidend, August Kitzbergi “Libahunt”.

Teatri laiendamine reaalselt ja mõtetes

1927. aastal ehitati Endla külge veeremängu- ehk keeglirada – see oli pikk puidust ehitis, mis jäi maja taha, peafassaadile vaadates vasakut kätt.

1930. aastatel hakati plaanima juurdeehitust “kammerteatrilikeks ülesanneteks”. 1936. aastast pärinev eelprojekt (arhitekt M. Mering) nägi ette 450kohalise teatrisaali. Taas kord võeti eeskuju Vanemuisest, kus täpselt samal ajal kavandati 500kohalise saaliga ulatuslikku juurdeehitust, mis 1939. aastal valmis (arhitekt Arnold Matteus).

Nagu Vanemuises, nii pidi Endla juurdeehituse valmides vanast teatrisaalist saama kontserdisaal, seejuures eraldati osa vanast korpusest uue teatri külglavaks. Teatri ruumiprobleemi üsna edukalt lahendav projekt ei olnud aga küllalt esinduslik. „Endla esine peab kujunema Pätsi väljakuks, kõige tähtsamaks väljakuks peale jaamahoone lammutamist. Kas on sellega arvestatud?” kahtles kriitika ning leidis, et hädavajalik on korraldada konkurss (Pärnu Päevaleht 1937. aasta 3. novembril). Konkursiga või ilma – Endla juurdeehitusprojekt jäi paberile.

Sakslased süütavad, venelased pommitavad

Sõjas said kannatada peaaegu kõik teatrid. Varemetesse jäid Estonia, Vanemuise ja Endla hoone, hävisid Tallinna töölisteatri (Estonia vana) maja, Ugala Seasaare ruumid, Võitleja saal.

Pärnu traagilisim päev saabus 1944. aasta sügisel. Elsbet Pareki mälestustest loeme: “Mul on teravalt meeles kuupäev 22. september 1944. Oli imeilus, suviselt mahe ilm. (---) Juba keskpäeval algasid hävitused. Mustamundriline väeosa algas oma tööd: esiotsa süüdati ja hiljem purustati viskepommidega kõik hooned, kust olid lahkunud Saksa väeosad või kus olid paiknenud nende laod. Esimesena hakkas põlema kaubanduskooli kahekorruseline tellishoone Võidu väljaku ääres, Endla lähedal. Kustutada tahtjaid hoiti relvadega ähvardades eemal.

Varsti süttis rahvalt korjatud rahaga 1910.-11. a ehitatud juugendstiilis Endla teatri hoone. Nagu kõik meie esimesed teatrihooned, oli see rahva südamele eriti lähedane. Sisse põles ka kogu lavainventar ja suur osa teatri arhiivist. Kustutada ei lubatud. (---) Kell 9 õhtul tulid lennukid. Muidugi Nõukogude omad, mis valmistasid teed armee edasitungile. (---) ja siis algas pommitamine. Raskeim õhurünnak Pärnule kogu sõja ajal. (---). Sel õhtul tehti meie vaese kodulinna kallal tõhus töö: sakslased süütasid ja purustasid alt, venelased pommitasid ülevalt.”

Purustustele vaatamata alustas enamik Eesti teatreid hooaega 1944. aasta oktoobris-novembris. Estonia hakkas etendusi andma esialgu oma maja terveks jäänud fuajees, siis aga kolis kunagise kino Gloria Palace ruumidesse Vabaduse väljakul, vanemuislased asusid korrastama endist Saksa teatrit.

Pärnu teater kolib panka

Endla alustas 1944. aasta sügisel hooaega Pärnu II keskkooli (enne tütarlaste gümnaasium) ruumides, oktoobris sai teater endale riigipanga Pärnu osakonna maja (Rüütli 40a) II korruse ruumid.

1946. aasta suvel tegi arhitekt Jaagup Linnakivi Endla taastamise esimese eskiisprojekti, järgmisel aastal juba täielikuma lahenduse teatrile-kultuurimajale. See oli küll üsna stalinistlik, kuid järgis olemasolevate seinte juugendlikku kuju. Stalinismi vaimus kaunistasid seda tornikesed ja vanikud. Samal aastal tehti Vanemuise taastamisprojekt. Mõlema teatri varemed jäid ometi vihma-lume kätte.

Pärnu pangamajas polnud teatril kuigi mugav.

Dokumendist Pärnu maa-arhiivis 1951. aastast loeme: “Majavaldaja (riigipanga Pärnu osakond - K. H-M.) halva hooldamise tõttu ei ole senini suudetud teostada vajalikku remonti keskküttes. Samuti on hoone väliselt krohvimata. Riigipanga Pärnu osakonna juhataja direktor sm Razborov suhtub ebakultuurselt teatrisse, kõrvaldades teatrile kuuluvatest ruumidest klosetipotid, pissuaarid, ukselingid jne, asetades need lattu hoiule.”

Miks ta seda küll tegi, äkki kartis, et muidu varastatakse ära? Sm Razborovi peale kaevati NSVLi riigipanga Eesti peakontorisse Tallinnas, kuid ei aidanud seegi.

Taastada või mitte?

12. septembril 1951. aastal võttis Pärnu TSN täitevkomitee vastu otsuse taotleda ENSV ministrite nõukogult Endla teatri hoone taastamise plaanivõtmist. Palvele reageeriti. 1952. aasta septembris koostas Estonprojekt (Eesti Projekti eelkäija) ENSV ministrite nõukogu esimehe Aleksei Müürissepa korraldusel nii Pärnu Endla kui Tartu Vanemuise varemete ekspertiisi. Komisjonis osalesid tuntud arhitektid Alar Kotli, August Volberg, insener Heinrich Laul.

Komisjon tuvastas, et Endla püstijäänud seinte materjal on olnud hea (tellis), kuid segu kehvapoolne. Kõige rohkem oli kahjustatud lavaosa.

Säilinud seinte kasutamine tähendanuks aga seda, et taastades ei saaks likvideerida omaaegse teatri ruumilisi puudusi, eriti vajas kohendamist lava kõrvalruumide paigutus. Probleemiks osutus esteetika: juugendarhitektuuri aktiivsed liigendused ei sobinud enam “kaasaegse moodsa arhitektuurikeelega”. Sellist väljendit tollases kontekstis tuleb ilmselt tõlgendada kui “stalinistlikku vormikeelt”.

Isegi kui pakutud projekt (jutt on Jaagup Linnakivi taastamisprojektist aastast 1947) ümber teha, polnud komisjoni arvates võimalik saavutada “kaasaegsele teatrile vajalikku täit arhitektuurilist väljendusrikkust”. Arvutused, kumb tuleks odavam, kas taastamine või uus maja, näitasid, et suurt vahet ei ole.

Kõike kaaludes või kelleltki otseseid juhtnööre saanuna otsustas Estonprojekti komisjon, et Endla taastamine ei ole otstarbekas. Igaks juhuks kirjutati siiski juhtnöörid, mida silmas pidada, kui ikkagi otsustatakse taastamise kasuks.

Väärib tähelepanu, et ekspertiisiotsusega samal ajal või isegi enne seda valmis Pärnu linna planeering (Harald Arman, Mart Port, Grigori Šumovski, 1952), mis nägi teatrile ette täiesti uue asupaiga. Jääb mulje, et planeerijad teadsid ekspertkomisjoni otsusest ammu enne seda, kui komisjoni liikmed ise.

Pärnu teatrist sai pealinna suunast tuleva stalinistliku paraadallee peadominant, mis keeras selja vanalinnale. Vanalinna ette ehitati uuele peatänavale (toona Lenini allee, praegu Pikk tänav) paneelmajade rida. Selles kontekstis võib vaid imestada, kuidas teatril õnnestus 1953. aastal saada Lydia Koidula, mitte näiteks Zoja Kosmodemjanskaja nimeliseks.

Uus teater uuele kohale

1958. aastal valmisid arhitekt Ilmar Laasil juba uuele kohale mõeldud teatrivariandid, mis lähtusid üleliidulistest tüüpprojektidest.

Sõltuvalt uuest linnaehituslikust situatsioonist, saab Pärnu teater-kultuurimaja rangelt sümmeetrilise ülesehituse ja esialgu üsna paraadliku keskosa, mis edasitöötamise käigus muutub õnneks modernsemaks.

Teostamisele läinud projekt valmis 1959. aastal, ehitis ise teatavasti 1967. aastal. Pärnu teatri uus saal projekteeriti nagu kunagine Endla 600kohalisena (nüüd 365 kohta parteris ja 235 kohta rõdul). Lava sai oluliselt suurem: kui Endlas oli lava suurus 10x11x6 meetrit, siis uue lava laius oli 17, sügavus 13 ja kõrgus 18 meetrit. Ehitati pöördlava, tõsi, esialgu detailideta, mis lava pöörlema oleks pannud.

Pärnu teatri ja Vanemuise modernistlikud majad avati pidulikult samal päeval, 3. novembril 1967.

Mis sai vana Endla varemetest? 1960. aastal võttis Pärnu TSN TK vastu otsuse koristada ära varemed, mida teater oli vahepeal putitanud ja laona kasutanud.

Endla varemed lasti õhku 6. märtsil 1961. aastal kell 14.30. Pärnu teatri hilisemal direktoril Olaf Esnal ja ehk teistelgi Pärnu amatöörfotograafidel õnnestus see nukker hetk jäädvustada.

Maja 50 aasta juubel jäi pidamata.

Tagasitulek

Nüüd on ajaloo kõverkäik taas otseks tõmmatud.

Tänavu veebruaris lõppenud iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi konkursil tunnistati parimaks lahendus märgusõnaga “Rõdu”, mis näeb ette ajaloolise Endla teatri rõduga sissepääsu taasehitamise. Monumendi noored autorid Mart Aas, Kaarel Eelma, Mikk Mutso arhitektuuribüroost Kolmruut Arhitektid OÜ sümboliseerivad vabadusmonumenti arhitektuurse elemendiga, mis kunagi kutsus teatrisse, 1918. aastal aga juba riiki looma.

Arhitektide idee on projitseerida monumendi taustale jäävale fassaadile originaalsuuruses kogu kunagise Endla fassaad. Legendaarne sümbolhoone, mille rõdult 23. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, tuleb Pärnu linnaruumi tagasi.

Karin Hallas-Murula

* Artikli tekst põhineb Endla teatris sünnipäevapidustuste raames 26. oktoobril peetud ettekandel ning saab osaks Eesti teatriarhitektuuri raamatust, mida artikli autor praegu kirjutab.

    Tagasi üles