Thorrablót - killuke ehedat rahvuskultuuri

Pidulik talvine liud jubedalt kõlavate, kuid maitsvate toitudega brennivin'i saatel.

FOTO: Mati Põdra

Kui viibid kodumaast kaugemal, hakkad tahes-tahtmata tõmbama paralleele. Käesoleval juhtumil näiteks Eesti ja Islandi rahvakalendris.

Thorrablót'i tähistamine islandi rahvusroogade ja maailma rahvusjoogiga.

FOTO: Mati Põdra


Praegu, kui neid ridu kirjutan, käib korrus allpool täie hooga kooli vastlakarneval. Vaatamata tõsiasjale, et siinsed mäed on Eesti omadest pisut kõrgemad ja viimased päevad on stabiilselt lumised olnud, islandlased vastlapäeva puhul liulaskmist ei harrasta. Siiski oli hernesupp teisipäeval kooli sööklas täiesti olemas ning pakuti suitsutatud sealihagi. Päriselt pole kadunud komme alustada tuhkapäevast seitsmenädalast paastumist.



Talve poolitamine Islandil


On aga üks tähtpäev, mis on Eesti rahvakalendris jäänud suurema tähelepanuta. Taliharjapäev on eestlaste kombestikus pigem kontrolltärmin, kas loomasöödast on ikka pool alles. Vähemalt siinkirjutaja kõrvu pole jõudnud infot Eestis tolle päeva põhjalikumast tähistamisest.



Islandil vallandab taliharjapäev seevastu neljanädalase perioodi, mil kõikides asustatud punktides tähistatakse thorrablót'i. Selle sõna täpse tähenduse üle on pisut küll vaieldud, sest eri allikate kohaselt olevat thorri kõikide talvekuude ühine nimetus vanaislandi keeles, samal ajal märgib see sõna Talvehaldja, Lume poja nime. Olgu sellega parasjagu, kuidas on, talve poolitumisega on igal juhul tegu ja juba 13. sajandist toimuvad pidustused on üle elanud kõik globaliseerumised, urbaniseerumised ja muud kolenähtused.



Sõltumata sellest, millises Islandi otsas thorrablót parasjagu toimub, on peo ülesehitus suhteliselt üheugune. Kindel tervitusrituaal on pakkuda kõikidele saabujatele h?karl'i (maa sees mädandatud Grööni hai) ja selle küllaltki tugeva maitse allaloputamiseks brennivin'i (kohalik köömneviin).



Seejärel istutakse laudade taha ja algab pidusöök aastat humoorikalt kokku võtva eeskava ja ühislauludega. Söömaaja lõpus hõigatakse välja järgmise aasta thorrablót'i korraldusmeeskond (siinkohal jälgitakse hoolsalt, et sinna satuks võimalikult palju eri alade inimesi). Ning ongi aeg bänd lavale kutsuda, lauad koristada ja tantsuliigutused meelde tuletada. Tantsu vihutakse varajaste hommikutundideni.



Jubeasjad?


Inimesed tunduvad tihtipeale olevat kinni mingisugustes emotsionaalsetes eelarvamustes. Loevad kuskilt raamatust või internetist rahvusroogade koostist ja valmistamisviise ning suudavad vajaduse korral ennast mõtte jõul öökima ajada.



Tõepoolest, alates 1958. aastast taastatud komme pakkuda thorrablót'il rahvusroogi toob Islandil iga aasta jaanuaris tagasi poelettidele elavaid mälestusi ajast, kui külmkappe veel ei olnud. Ja nende toitude nimetused kõlavad tõepoolest kurjakuulutavalt: vadakus hapendatud oinamunad, lambamaos keedetud maksavorst, lambasõnnikuga suitsutatud talleliha, ülalmainitud mädandatud haikala ja muudki.



Ega nende liharoogade kõrvale pakutav kaalikapudergi just igapäevamenüüsse kuulu ja värskendaksin lehelugeja mälu selleski suhtes, et kartulipuder on Islandil magus, suhkruga valmistatud. Tean ja tunnen selliseidki eestlasi, kellele kohe üldse ei maitse isegi hverabrau?, maapõue soojuses aeglaselt küpsetatud rukkileib, mida teatavate omaduste tõttu kutsutakse peeruleivaks.



Võin kinnitada, et ega mul oma muusikakoolis sellel ajal väga mõnus viibida olnud, kui korrus allpool tehti köögis ettevalmistusi peoks. Intensiivsed suit-su-, kuse-, traani- ja veel mingid üsna ebameeldivad lõhnad panid tõepoolest pea pööritama.



Aga kui hoiduda rumalast kombest söögikraam üle nuusutada, pole maitseelamus pooltki nii hirmus, kui nimede või köögilõhnade järgi võiks eeldada.



Kõigepealt, vadak on nii tugev hapendaja, et kõik selles valmistatu on pigem vadakumaitseline ega olegi suurt vahet, kas tegelikult on tegemist lunni, maksavorsti või oinamunadega. Lambapeasült maitseb nagu sült ikka, vahest vähem rasvane kui seapeast tehtu. Ja hangikjöt, lambasink, on võib-olla pisut soolasem kui seasingid.



Küll panin ühel hetkel tähele, et vitsutan pika laua taga lunni ja oinamune enam-vähem üksi ning paberitega islandlased maiustavad pigem hardfiskur'i, kuivatatud kalaga, millele võid peale määritakse, et libedamalt alla läheks. Aga seda asjandust sööb Islandi inimene isegi siis, kui parasjagu pidu pole.



Islandlased kui peoloomad


Juba tookord, kui Islandile sõit hakkas mulle tõsiasjaks saama, üritasin teha pisut kodutööd ning koguda selle maa ja rahva kohta infot.



Populaarne raamatusari Lonely Planet teadis näiteks väita, et "reede õhtust pühapäeva pärastlõunani käib Islandil hoogne pidutsemine ja ööelu, kuid "kui võtad maakohas argipäeval oma igapäevase pindi õlut, võidakse arvata, et sul on alkoholiprobleemid". Aasta siinolekut on pannud nendes sõnades sügavalt kahtlema.



Jah, küsiti minultki umbes kümnendal Islandil viibimise päeval, kui külastasin esimest korda kohalikku ainsat restorani ja prae kõrvale pool liitrit vaadiõlut võtsin (oli vist teisipäev), et ega mul ole mingit probleemi. Aga kui ütlesin, et ei ole, õlu on minu arvates tervislikum kui kokakoola, rohkem juttu sellel teemal ei tehtud.



Olen sestsaadik käinud nii mõnelgi nädalalõpul oma alalisest asupaigast väljas, aga korraliku peo otsa pole paraku sattunud. Võib-olla on kohad valed olnud.



Thórshöfni thorrablót'ki polnud mingi läbu. Vähemalt kella üheni öösel. Söögi kõrvale oli rahvas kaasa võtnud kes mõne purgi õlut, kes paar pudelit veini. Keegi ei räusanud, oksendanud, kallistanud peldikupotti ega tikkunud kaklema. Järgmisel hommikul andsid sellest, et miskit eile toimunud oli, märku vaid mõningane kogus tuhaurnist möödavisatud konisid ja puruks kukkunud roheline, seega õlle- või veinipudel. Poliitiliselt korrektseks jäädes tean rahvaid, kelle pidutsemisega võrreldes meenutas minu nähtu pigem baptistide kokkutulekut.



Mine võta siis kinni, kas majanduskriis istub raske koormana kukil ega lase ennast mõnusalt tunda või peavad umbes 350 elanikuga Thórshöfni asukad ennast liiga vurledeks, et matside kombel läbustada ...



Aga igal juhul ma ei kahetsenud, et selle väljamineku tegin. Sest kuigi ma veel poolest jutust islandi keeles aru ei saa, oli õhkkond igatahes lõbus ning sain järjekordse kinnituse sellelegi, et islandlased on väga kultuurilembene rahvas. Teevad igal võimalikul ja võimatul juhul näitemängu, mängivad pilli, peavad viisi ning tunnevad oma rahvaloomingut peast.



Lause, et rahvus elab niikaua, kuni suudab elus hoida oma kultuuri, peab islandlaste puhul seega 100 protsenti paika.

Tagasi üles