Hele-Mai Karm: Häirekeskus rõhub kiirusele ja kvaliteedile

Häirekeskuse Lääne-Eesti keskuse juhtiv päästekorraldaja Hele-Mai Karm. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Juba kümme aastat on 112 olnud Eestis kasutusel ühtse ja ainsa hädaabinumbrina. Läbi kümnendi on häirekeskuse tööd lihvitud ja arendatud – ikka selle nimel, et hädalistele üha kiiremat ja kvaliteetsemat abi pakkuda.

Häirekeskuse Lääne-Eesti keskuse juhtiv päästekorraldaja Hele-Mai Karm,

missugused muutused on selle kümne aasta jooksul häirekeskuse töös toimunud?

Päris kindlasti on töö muutunud palju kiiremaks ja operatiivsemaks. On tulnud meditsiiniküsimustikud, uus raadioside, uued tööprogrammid, mis kõik aitavad varasemast kergemini ja kiiremini saada aru inimese probleemist ning paika panna, kui ruttu brigaad välja sõidab.

Mille järgi te ikkagi otsustate, kui kiiresti ja missugust abi inimene vajab?

Enne pidi päästekorraldaja iseenese tarkusest küsima inimese käest, et aru saada, mis temaga on juhtunud: kui tõsine, kiireloomuline ja eluohtlik see on. Alates 2008. aasta 1. aprillist käib juhtunu selgitamine häirekeskuse, kiirabi ja sotsiaalministeeriumi töörühma koostatud küsimustiku järgi. Saadud vastuste põhjal annab päästekorraldaja hinnangu abivajaja seisundile ja määrab aja, mille jooksul häirekeskus peab väljasõidukorralduse andma.

See on päris paks klade, teil ei jää ju ometi aega helistajaga tunde vestelda?

Meil ei lähe kaua aega nende küsimuste küsimisega. Kõne kestab keskmiselt minut-poolteist. Selle ajaga jõuab päästekorraldaja inimese käest küllaldaselt informatsiooni hankida. Mul ei ole ju vaja mingit pikka juttu, enamik küsimusi on vastatavad ühe sõnaga: kas “jah” või “ei”. Kui ma saan näiteks teada, et kannatanu ei hinga, saadan ma juba masina teele ja alles seejärel jätkan täpsustavate küsimuste esitamisega.

2008. aasta lõpust kehtib hädaabinumber 112 kõikjal Euroopa Liidus, kus kokku pruugitakse 23 ametlikku keelt. Kui paljudes neist peavad häirekeskuse töötajad suutma suhelda?

Eesti, vene, inglise ja soome keel on põhilised. Üldküsimustikud on meil soome ja inglise keeleski olemas. Kui meile eksib siia ära mõni hispaanlane, saan küsida, kas ta räägib inglise keelt. Samuti on selline programm nagu Solidus. Seal on kõik töötajad sees, kes konkreetsel päeval ükskõik millises häirekeskuses tööl on. Seal on ära märgitud, mis keelt keegi räägib.

Näiteks Põhja keskuses räägib see ja see päästekorraldaja prantsuse keelt. Mul on vaja teha ainult üks hiireklikk ja kõne on suunatud temale. Vahet pole, kas see prantslane on Tartus, Pärnus või Võrus. Töö on ühtne kogu Eestis ja ta saab abi.

Mis muutused häirekeskust lähiajal ees ootavad?

Häirekeskus käivitas Eesti-Šveitsi koostööprogrammi, selle raames hangitakse nii häirekeskuse päästekorraldajatele kui päästekomandodele ja kiirabiautodele digitaalne kaart positsioneerimisseadmetega.

See tähendab, et kui inimene valib numbri 112, on minul juba näha tema asukoht. Kui mul on teada asukoht, saadan sinna välja kas kiirabi või päästeautod, kellele samuti on monitori peal näha kannatanu asupaik. Nii saavad nad ise valida kõige otsema tee sündmuskohta.

Samuti näeb häirekeskus päästemeeskonna asukohta reaalajas. Näiteks käis kiirabi Iklas kutsel ja sõidab kodu poole, aga kui tuleb Häädemeestelt kutse, ei pea ma järgmist brigaadi Pärnust sinnapoole saatma, vaid saan ära kasutada sündmuskohale lähimat brigaadi.

Projekti eelarve on umbes 23,5 miljonit krooni, sellest 15 protsenti finantseerib Eesti riik, ülejäänu aga Šveits. Projekt lõpeb 2012. aastal.