/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2010/03/16/332695t1h5044.jpg)
Rahvaliidu laiadel õlgadel on ligi kümme tegevusaastat ning viimase aja sündmused annavad alust kahelda, kas sellele teine kümme järgneb. 2000. aastal asutati Eestimaa Rahvaliit Eesti Maaliidu, Eesti Pensionäride ja Perede Erakonna ning Eesti Maarahva Erakonna liitumisel.
Rahvaliit kasvas vahepeal jõudsalt, muutudes Eesti arvukaima liikmeskonnaga erakonnaks. Poliitilist mõjukust demonstreeriti küll pigem väiksemates omavalitsustes kui Toompeal või Stenbocki majas, kuid seegi muutis erakonna oluliseks partneriks või oponendiks kõigile, kes riigikogus ja valitsuses ülekaalu hoidsid.
Õnnetused ei käi kive ega kände, vaid inimesi pidi. Nii on nüüdseks langenud Rahvaliidu esinumbrid ja sümbolid Villu Reiljan ning Ester Tuiksoo, kelle varjust pole lahti saadudki.
Kõvade ja oma vastuolulisuses karismaatiliste juhtide lahkumise järel on Rahvaliit noorepoolse esimehe Karel Rüütli juhtimisel langetanud valikuid, mis mudaliigasse kukkumist vaid süvendasid. Europarlamendi valimistele mindi tubli ja targa, kuid kahjuks täiesti tundmatu esinumbri Anto Liivatiga ja paljud Rahvaliidu poliitikud eelistasid erakonna asemel minna viimastele kohalike omavalitsuste volikogude valimistele vastu valimisliidu koosseisus. Peakorter vaatas seda vaikiva heakskiiduga pealt, kuigi näiteks Keskerakond viskas oma niimoodi käitunud liikmed külmalt enda ridadest välja.
Läinud nädalal lõid Rahvaliidust lahku Aivar Sõerd ja Tarmo Mänd, kindlasti erakonna ühed mõjukamad ja tuntumad liikmed. Mänd otsustas liituda Reformierakonnaga ja tegi valitsusest taas enamusvalitsuse, kuigi vaid ühe napi häälega.
Rahvaliidu tulevikust räägitakse seda ja teist, üks spekulatsioon ajab teist taga. Enamjaolt jõuavad kommenteerijad selleni, et Rahvaliidul üksinda elulootust suurt pole, pigem nähakse võimalusena sotsiaaldemokraatidega liitumist. Rottide lahkumine viitab kindlalt, et laev upub. Ja Rahvaliidu laev upub, erakonna juhtide vastupidised väited on soovmõtlemine.