Nukkude maailm võlub soojuse ja originaalsusega

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nukke võib teha naturaalsest nahast (Tiina Piisangi muinasjututegelaste kollektsioon vasakul), portselanist, savist ja keraamikast. Iga teos on mõnevõrra oma autori nägu.
Nukke võib teha naturaalsest nahast (Tiina Piisangi muinasjututegelaste kollektsioon vasakul), portselanist, savist ja keraamikast. Iga teos on mõnevõrra oma autori nägu. Foto: Ants Liigus

Pärnu uue kunsti muuseumis on 25. aprillini avatud nukunäitus “Koosmäng”. Välja on pandud Eesti 27 nukumeistri looming, mis ei jäta kindlasti külmaks kedagi, kes isetehtud asjade omapära hindavad.


Mõte sai alguse möödunud sügisel Riias, kus Läti nukutegijad korraldasid rahvusvahelise näituse, kuhu kutsusid Eesti meistridki. Meie riigi nukutegijaid hakkas koondama Tartu mänguasjamuuseumi kunstiline juht Mare Hunt ja nii sündis näitus “Koosmäng”, mis igas linnas on täienenud mõne uue autori loominguga.



Kaisumõmmid ja punkprintsessid


“Koosmängus” on esindatud väga lai valik nukke, mis valmistatud nii kodusest riidest-vildist kui peenest portselanist, papjeemašee tehnikas, voolimissavist.



Osa mänguasju sobib lastele mängimiseks, näiteks Christi Küti armsad rahvuslike mustritega kaunistatud pihuloomad, Lilian Bristoli humoorikad linavildist teod, Sveta Aleksejeva kaisukarude pere, Maaja Kalle riidenukkude kodune perekond ja Tiina Piisangi nahksed muinasjututegelased.



Kõik nukud-karud on valmistatud väga kvaliteetsetest materjalidest ning teostatud perfektselt.



Teisalt leidub näitusel nukukunstnike loomingut, mis üllatab ebatraditsioonilise lähenemisega. Loominguline grupp Aare Kask on pannud kokku tükikese jõulutänavat, kus peale nukkude uudistamise võib kiigata sisse poeaknast, uurida hobuserakendit ja pisikesi tänavalaternaid.



Leenamari Pirni kankaani vihtuvad jaanalinnud, oksal luurav kameeleon ja põrnitsevad öökullid võluvad vaatajat peene teostuse ja mõistatuslike ilmetega. Eva Kõiv on nukkudeks vorminud politseikoer Rexi oma peremehega ning Paul Newmani ja Robert Redfordi filmist “Butch Cassidy and The Sundance Kid”. Mare Hundi taskutest piiluvad kummalised kehatud tegelased.



Tähelepanu väärivad Jevgenia Žerebtsova kummituslike ilmetega karakternukud, Piret Mildebergi vineerhampelmannid ja Resa Tiitsmaa nukumaailm, kus seiklevad naisenäolised putukad, kassid, rebased ja isegi Michael Jackson.



Tundest sündinud nukud


Elukutselisi nukukunstnikke on Eestis vähevõitu, paljud autorid on ametilt hoopis butafoorid, õmblejad, õpetajad või raamatuillustraatorid. Üks esimesi, kes oma nukke kunstigaleriides näitustel esitlema hakkas, oli Resa Tiitsmaa.



“Ma ei teadnud täpselt, mis see on, mida teen, ja klassifitseerisin selle nukkudeks,” meenutas Tiitsmaa. “Mõistsin, et nukud võivad olla väga erinevad. Näitusenukul on tavaliselt suurem mõte või tunne taga, kantud situatsioonist või tähelepanekust.”



Näiteks Tiitsmaa hiigelsuur Stockmanni kass, kõht kirjatud tikitud käekottidega, olevat ehtne šopinguloom, kellele meeldib kaubanduskeskustes traavida ja kotte kokku osta.



Proua putukas armastavat käia näitusi avamas, alati veiniklaas näpus. Suure punase, karvase ja pehme südame sees aga peitub luuk, kust piilub mehenägu: naise südames võib üks mees end väga turvaliselt tunda.



Erialalt kujunduskunstnik Tiia Mets on spetsialiseerunud keskaegsetele nukkudele: talupoegadele, vaimulikele, rüütlitele, mis on müügil mitmes galeriis ja meenekaupluses.



Pärnu näitusel on kunstniku raamatuillustratsioonid koos värvikate kojanarrist nukkudega. Metsa meelest peaks nukk olema veidi stiliseeritud, liiga inimnäoline koopia tunduvat isegi hirmutav.



“Vorm on nukkudel enam-vähem sama, idee tekib huvitavatest kangastest,” tutvustas Mets narride valmimist. “Minu nukkudega võib mängida, käed-jalad ei kuku ära. Olen teinud nukke 12 aastat ja paljud lapsed, kes need endale saanud, on juba suureks kasvanud, aga nukud on neil siiamaani riiulis. Kinkimise ja müümisega on nagu iga teise kunstiliigi puhul: vahel kingin hea meelega, sest lähtun konkreetsest inimesest ja tean, et nukk läheb õigetesse kätesse.”



Hobist kujunes töö


Piret Mildeberg alustas nukkude tegemist kümme aastat tagasi, kui tema tütred kaotasid pidevalt patsikumme ja muid vidinaid. Valmisid esimesed vineerist hampelmannid: rebased, kelle kõhul taskud ja nõelapadjad kaduma kippuva kraami paigutamiseks.



“Tarbehampelmannide tegemise hobist on märkamatult saanud mulle elukutse,” ütles Mildeberg. “Näitusele tehtud töödele järgnesid hampelmannid Eesti lastekirjanduse keskuse pööningukorrusele, Tartu mänguasjamuuseumile, praegu teen ühele Soome raamatukogule.”



Nukunäitusel osalevad Ave Maser, Terje Kiho, Viive Noor, Sveta Aleksejeva, Sirje Raudsepp, Resa Tiitsmaa, Pille Pattak, Eva Kõiv, Tiia Mets, Kaili Kask / Maris Aare: loominguline grupp Aare Kask, Maris Aare, Mare Rannast, Mare Hunt, Piret Mildeberg, Lembe Maria Sihvre, Leenamari Pirn, Tatjana Mokhrjakova, Inna Smirnova, Tiina Piisang, Lilian Bristol, Maaja Kalle, Christi Kütt, Keret Altpere, Natalja Litvinova, Kersti Roosmaa ja Jevgenia Žerebtsova.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles