Õigupoolest ei oleks ebausklik sellele sõidule üldse läinudki. Kui 13. aprilli varahommikul Pärnu bussijaamast läbi jalutasin, et Tallinna pilet osta, oli seal elektrikatkestus. Kassast lohutati, et küll pileteid jätkub, ikkagi juba teisipäev.
Kalev Vilgats: Tuhapilv, kevadine Stockholm ja Elmar Tambek
23. aprill 2010, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõesti, sain ludinal Tallinna, bussijaamast lennujaama ja õhtuks Stockholmi. Norra meediakontserni Schibstedi töönõukogu uue koosseisu kahepäevane koosolek pidi toimuma Arlanda lennujaama konverentsikeskuses, kõik käe-jala juures, ei mingit pingutust.
15. aprilli hommikul näis, et kõik sujub edukalt ja hilisõhtuks võiks kodus olla. Esimene häire seoses Islandilt lendunud tuhapilvega tuli kell 11, kui teatati, et Oslo lennujaam suleti. Norralased tõusid laudade tagant ja kiiresti korraldati neile rongipiletid Oslosse.
Kaugema kandi rahvas Hispaaniast, Itaaliast ja Prantsusmaalt hakkas murelikult otsima äralennuvõimalusi. Teated tulid kui rindelt: London suletud, Põhja-Rootsi suletud, Kopenhaagen küsimärgi all (varsti suleti samuti) …
Eesti suunal oli algul rahulik. Käisime ennast õhtusele Tallinna reisile registreerimas ja saime kinnitust, et Arlanda töötab seni, kuni võimalik. Ja kui suletakse, siis kell 22. Meie pidime õhku tõusma kell 19.40. Kergendustundega andsin ära reisikoti: mis sellest ikka kaasas tassida.
Töönõukogu koosolekust ei tulnud enam midagi välja, kõigi tähelepanu keskendus olukorra jälgimisele. Tuhakaardile oli tekkinud võimas hobuserauakujuline pilt, mis siiski hoidis Eestit ja Stockholmi veel vabana.
Kõik lootused varisesid, kui Aftonbladeti on-line andis teada, et Arlanda suletakse kell 18. Viis minutit hiljem kinnitas teadet lennujaama enda koduleht. Kell oli 15.30.
Nüüd lõime hõlmad vöö vahele ja läksime taksot otsima. Hassani-nimeline taksojuht kordas taksi - 495 Rootsi krooni - ja lubas meid toimetada sadamasse, kust lahkub Tallinna laev. Kui viimati läinud jõulude eel lumme mattunud Stockholmis olin, kirjutasin liiklusummikud ilmastikuolude arvele. Seekord võisin veenduda, et Stockholmis kestab üks permanentne tipptund. Kui taksod ei saaks kasutada busside sõidurada, siis ei tea, kui palju võtaks pärastlõunal aega jõudmine lennujaamast sadamasse.
Juhuks, kui takso kaardiaparaat ei peaks teie krediitkaarti tunnistama, peaks aja kokkuhoiu mõttes sularaha taskus olema. Sest pangaautomaat on sadamas sedavõrd nurga taga, et esmapilgul seda ei leiagi. Üldiselt jätab sadamahoone, kus asuvad Tallinki kassad, kuidagi ajutise ja ülejala tehtu mulje. Kassa juures teadustab järjekordne silt, et laeval pole võimalik kaardiautomaate kasutada ega raha välja võtta. Kuidas siis osaleda õnneloosis, kus iga loos võidab ja maksab kas 20 Rootsi või 35 Eesti krooni?
Pilet näpus, ümber pöörd! ja allkorrusele pangaautomaadi juurde. Muide, järgmine üllatus võib tabada siis, kui peaks olema vajadust kasutada hoiukappi. Selleks tuleb varuda neli Rootsi viiekroonist, mida pole olnud mõtteski. Otsi nüüd, kes ja kus raha müntideks vahetaks!
Kokkuvõttes oleme siiski õnnelikult laeval, et kajutis telerist vaadata BBC reportaaþe sulguvatest lennujaamadest. Nutikamad Arlanda töötajad soovitasid lätlastel ja leedulastel samuti sõita laevaga Tallinna ja katsuda sealt jõuda Riiga ning Vilniusse. Stockholmist lendavad järele teated, et ei Rootsi pealinnas ega sellest 100 kilomeetri raadiuses ole ühtki vaba hotellikohta.
Head äri haistsid rendifirmad, mistõttu visati kibedat nalja, et mõistlikum olnuks Stockholmis auto osta kui rentida. Taksode ooteaeg küündis tublisti tunni taha.
Islandi tuhapilve lugu näitas ilmekalt, kui kergesti võib loodus inimeste elukorralduse segi lüüa. Kui sama vulkaan viimati 200 aastat tagasi purskas, olevat selle mõju Euroopas tunda olnud kuu aega.
Aga Elmar Tambek? Tema on turvaliselt raamaturiiulis. Esimest korda lugesin president Konstantin Pätsi kantseleiülema kaheköitelisi mälestusi ”Tõus ja mõõn” 1992. aastal. Sõber Joel Haukka korraldas, et seekord sain Stockholmist need köited kaasa viia. Arvestades võimaliku ooteajaga, võtsin Tambeki reisikotist välja, et lugemisega aega lühendada. Nii ma Eestisse tulingi: kaks kätt taskus ja Elmar Tambeki mälestused kaenlas.