Häirekeskuses asuvad tööle uued päästekorraldajad

Leili (vasakult), Kaidi ja Annika vastavad numbril 112 tehtud kõnedele, kui me tervis on eluohtlikult streikima hakanud või tulekahju valla pääsenud. Foto: Ants Liigus

Viimaseid päevi on häirekeskuse Pärnu keskuses praktikal viis päästekorraldajaks õppijat, et peagi lõpueksamid läbinuna enne jaanipäeva juba püsivalt hädasolijate kõnesid vastu võtma asuda.

Mullu päästekorraldajate leidmiseks kuulutatud konkursi läbinud viis naist on nüüd lõpetamas õpinguid sisekaitseakadeemia päästekolledži Väike-Maarja päästekoolis.

Pärnu Postimehega vestelnud Annika, Kaidi ja Leili tegid konkursil osalemiseks avalduse kirjutamisega oma elus kannapöörde, olid nad ju pika töökogemusega hoopis teises eluvaldkonnas: kohtus istungisekretär, haiglas õe abi ja müüja.

"Täiskasvanuna uut ametit õppima minna on väga põnev," ütles Leili. "Olen pikalt müüjana töötanud ja tahtsin muutust. Millal siis veel, kui mitte nüüd kannapööre teha?"

Otsustavad vastused

Numbrile 112 helistajaid kummitab tihti hirm, kas teispool liini istuv inimene suudab õigesti otsustada, kas üldse ja kui ruttu kiirabi välja sõidab. Seda enam, kui säärase otsuse peab langetama algaja.

"Meil kõigil on ees sama küsimustik, pole vahet, kas ma olen kümme aastat seda tööd teinud või äsja koolist tulnud," selgitas Annika. "Küsitakse ikka samu küsimusi ja vastustest koorub, kas ja kui kiiresti on vaja kiirabi välja saata, või suuname kõne hoopis nõuandetelefonile 1220."

Umbes esimese kümne sekundiga peaks helistaja antud vastustest ilmnema, kas vajatakse kiirabi või päästjate abi. Seepärast on ülioluline vastata võimalikult konkreetselt ja lühidalt küsimustele, mis päästekorraldaja esitab.

"Arusaadav, et inimene võib olla endast väljas, aga õige abi saamiseks tuleb meie küsimustele vastata," rõhutas Leili.

Mitte just igapäevased, kuid iganädalased on olukorrad, kus inimese elu päästmine sõltub minutitest, aga päästekorraldaja muudkui esitab küsimusi ja helistajat tabab paanika: miks ometi nii kriitilises olukorras venitatakse?

Tegelikult võtab üks päästekorraldajaist kõne vastu ja selgitab välja, missugust abi vajatakse, teine samal ajal saadab juba abistajad välja. "Meile õpetati koolis ka seda, kuidas ühe kõrvaga kuulad helistajat ja samal ajal saadad abi välja," rääkis Annika.

Mõnikord on helistaja paanikas ega suuda küsimustele konkreetselt vastata. "Sellisel juhul võin ma kurjemat häält teha, aga see ei tähenda, et ma kuri olen, vaid tahan tähelepanu keskendamist oma küsimustele. Ma pean ennast kuuldavaks tegema, et probleemist õigesti aru saada ja õige abi välja saata," selgitas Annika.

Kahe praktikakuu põhjal toonitavad päästekorralduse praktikandid, kui tähtis on osata juhatada teed oma koduni. Nii tasub varakult oma peas valmis mõelda, milliste orientiiride järgi jõuab lähimast asulast sinu koduni. Ja õpetada seda oma lastelegi. Laps võiks osata valida hädaabi numbrit 112 ning öelda, mis juhtus, ja teaks kodu aadressi. Hea, kui laps teaks, mille lähedal ta elab, näiteks kool, bussijaam.

Kas helistada?

Helistajad jaotuvad kahe äärmuse vahel. Kui ühed helistavad väikseimagi probleemi korral, siis teised kahtlevad kaua: kas ikka tasub? Kas suitsu nähes on mõtet helistada, äkki keegi on juba helistanud? Või mõeldakse tee ääres kraavi sõitnud autot nähes: ehk on keegi juba helistanud.

"Ikka helistada, kindlasti!" rõhutas Kaidi.

"Jah, sa võid olla 13. helistaja, aga ehk oled just sina see, kes annab mulle kõige täpsemat infot," lisas Annika. "Võib-olla ma saatsin esimese kõne peale kaks autot välja, aga tegelikult vajab olukord kümmet."

Avarii korral võib juhtuda, et ülejäänud inimesed sõitsid mööda ja üksnes helistasid, et auto on kraavis, aga ligi ei läinud. Nii ei tea päästetöötaja, kas ja kui mitu kiirabibrigaadi tuleks välja saata. Alles see inimene, kes kinni peab, saab rohkem infot jagada ning öelda, kas õnnetuskohal on vigastatuid ja kas nad vajavad abi sõidukist väljapääsemiseks.

Isegi kui möödujale tundub, et ta ei oska avariipaigal kuidagi aidata, võiks ta kinni pidada ja helistada numbril 112. "Me küsime esmalt, kas inimene on nõus lähemale minema ja täpsemalt olukorda kirjeldama. See aitab meil välja selgitada, millist abi vajatakse. Kui inimeste elu on ohus ja helistaja on nõus aitama, ühendame ta häirekeskuse arstiga, kes annab juhiseid, mida täpselt teha. Meie samal ajal saadame abi välja," kirjeldas Annika.

Samuti tasub helistada häirekeskusesse, kui on näiteks mõni kahtlane tünn leitud. Tavainimene ei tee küll kindlaks, kas tegu on ohtliku ainega, kuid päästekorraldajad on koolitatud nii, et oskavad helistajale suunavaid küsimusi esitades märgistust uurides välja selgitada, kas leid on ohtlik.