Pärnakate kannatlikkus on vilja kandnud. Pärast tosinat aastat ettevalmistusi, hoovõttu ja raha otsimist ei takista miski nüüdisaegse muuseumi valmimist 19. sajandist pärinevasse viljaaita Aida tänaval. Ainult kõige parem tulemus rahuldab rikka ajalooga Pärnu muuseumi sõpru.
Pärnu muuseumile panid 1896. aastal aluse baltisakslastest ajaloohuvilised Pärnu muinasuurimise seltsist. Sõjaeelne muuseumimaja hävis sõjatules, punane kukk päris osa muuseumis talletatust.
1944. aastast on muuseum asunud praeguses majas, kus 22. septembril 1971 avati arhitekt Mia Masso ümberehitusprojekti järgi muuseumi nõuetele vastavaks kohandatud ruumides uus püsiekspositsioon. Toona oli see kõigiti eesrindlik ja muuseumi vajadusi arvestav lahendus, mis paljuski sai teoks tänu 40 aastat Pärnu muuseumi juhtinud Omar Volmerile. Kui Volmer 2002. aasta sügisel pensionile läks, olid esimesed sammud uue muuseumihoone saamiseks astutud. Nüüdse direktori Aldur Vungi juhtimisel lubatakse uste avamist 23. veebruaril 2012, see oleks Eesti Vabariigi sünnilinnale paslikul päeval kena kingitus.
Pärnu muuseum väärib tihedamat külastamist kui ainult kord elus kooliekskursiooniga. Praegusegi väljapaneku ees ei pea silmi maha lööma. Vaid need, kellel mingitel põhjustel on õnnestunud heita pilk muuseumi varamusse, teavad, et see, mis uudistaja pilgule ekspositsioonis praegu avaneb, on köömes või nagu toop vilja suurest salvest.
Muuseumi üle 83 000 eksponaadi vajavad hädasti avaramat pinda, uues majas võimaldavad 48kohaline auditoorium ja 80kohaline seminariruum senisest veel aktiivsemat ajalooalast harimistööd.