Mida peaks linnakodanik arvama, kui Pärnu linnapeale Toomas Kivimägile linna kodulehel küsimust esitades saab ta kõigepealt vastuseks kommentaarideta seadusesätte teksti, mis tema küsimusele ei vasta, ja kui küsimust korrata, ignoreeritakse seda üldse?
Saan asjast aru nii, et on kaks võimalust: kas sisuline vastus läheb vastuollu sellega, mida vastaja seni kuulutanud, või on küsija ametnikule nagu tüütu kärbes, keda parem on üldse mitte märgata, ehk jätab rahule.
Ei jäta ...
Lugu sai alguse sellest, et 8. jaanuaril 2010 esitasin Pärnu linna kodulehel "Küsi ametnikult" rubriigis linnapeale küsimuse linnaeelarve ja selle kohta, millist linnaeelarvet käsitlevat seadust on eelmine volikogu rikkunud, kui anti luba laenude ja kohustuste võtmiseks. Seda, et seadust rikuti, kuulutati ju avalikult.
18. jaanuaril sain vastuse, mille koostamiseks kulus kümme päeva. See oli valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) 8. paragrahvi 1. lõige. 19. jaanuaril kordasin ja täpsustasin oma küsimust, aga vastuseta on see tänaseni.
Olen selguse saamiseks pärast linnapeaga kirjavahetust suhelnud nii rahandusministeeriumi kui riigikontrolliga, seega püüan nüüd meeri aidata ja ise oma küsimusele vastata. Siis võiks linnavalitsus rubriigis "Küsi ametnikult" vastamise linnukese ära teha ja dokumendid saaksid korda.
Millest see linnale kohustuste võtmise maagiline 60 protsendi määr, mida pahaks pannakse? Seda, et Pärnu on kõrini võlgades ja vaat et pankrotis, teab iga eestimaalane. Seda kuulutati igal juhul ja see fakt ei lähe nii kergesti meelest. Niisugune kuulsus ja teadmine aga ei aita meid edasi nagu linnapea ähvarduski riigikogusse minna.
Edasi aitaks rahulik ja objektiivne analüüs sellest, miks oleme just seal, kus oleme. Selleks ei kuluks teab kui palju aega. Kahjuks ei jõutud sellise analüüsini linnavolikogu äsja vastuvõetud eelarvestrateegias.
Olen harjunud, et strateegiat tehakse ikka selleks, et oma asjad korda teha, eesmärk paika seada ja selleni jõudmise tee kavandada. Uues eelarvestrateegias oli sihiks pigem näidata teistele: me ei ole enam pankrotis ja saneerime end ise.
Taustaks on kasulik teada, et 6. juulil 2009 muutus VLES oluliselt ja sellega anti rahandusministeeriumile suured volitused seoses kohalike eelarvete, neisse kohustuste võtmisega.
Sisuliselt mindi riigis masu tõttu üle rahandusministeeriumi kaudu eelarvete käsitsijuhtimisele, mille puhul peab kohalik omavalitsus uute kohustuste võtmise kooskõlastama ministeeriumiga. Taotluste hindamise korra kehtestamine jäeti valitsusele.
Seda, millest täpselt peaks valitsus ja ministeerium hindamisel lähtuma, seadus ei sätesta. Nii ongi pea kogu võim seoses eelarvesse kohustuste võtmisega jäänud ministeeriumile.
Kas ühe hindamisnäitajana võetakse arvesse VLESi 8. paragrahvi 1. lõiget (see õnnetu 60 protsendi nõue laenuvõtmisel), otsustab valitsus, aga see nõue rahastamisest keeldumise alusena ei tulene otse seadusest.
Tegelikkuseski on nii, et kui 60 protsendi määr ongi vallal-linnal veidi ületatud, ei tähenda see veel, et ministeerium mingil juhul projektiraha saamist takistaks. Rahandusministeerium hindab konkreetse omavalitsuse olukorda ja kui lisakohustus ei sea ohtu varasemate kohustuste täitmist, saadakse luba kaasfinantseerimise kohustuse võtmiseks ja projekti rahastamiseks.
Pärnu häda ei ole niivõrd 60 protsendi ületamine kui see, et eelneva aasta maksmata arved oldi sunnitud tasuma arvelduskrediidiga ja nii on kavandatud uuel aastavahetuselgi.
Võlg
Sisuliselt on Pärnu eelarves 42 miljonine auk, mida arvelduskrediidiga järgmisesse aastasse veetakse, ja konkreetset ning kiiret lahendust selle augu täitmiseks pole leitud. Niisiis, hoopis see 42miljoniline võlg on põhjus, miks Pärnu on suuresti rahandusministeeriumi silmis usaldusväärsuse kaotanud. Kohustuste 60 protsendi määra eelarve mahust ületatakse Pärnus põhiliselt selle tõttu, et 6. juulist 2009 muutus võlakoormuse arvestuse alus. Näiteks meie koolide kordategemiseks võetud laen, mida selle võtmisel ei tulnud kajastada linna laenukoormuses (sihtasutuse laenud), tuleb nüüd seal arvesse. See iseenesest ei muuda kohustust linnale suuremaks, kui seda oli arvestatud juba laenuvõtmisel.
Oma panuse kõrgesse kohustuste koormuse määra on andnud eelarve mahu märgatav vähenemine, mis taasiseseisvunud Eestis on uus nähtus. Varasem planeerimine ja seadused lähtusid põhimõtteliselt eeldusest, et eelarve maht saab ainult kasvada. Paraku on elu mitmekesisem.
Ei ole tarvis olla teab kui suur matemaatik, mõistmaks, et kui protsendi arvestamisel arvesse võetav puhastulu on vähenenud 2008. aasta 697,4 miljonilt kroonilt 567,4 miljoni kroonini 2010. aastal ja lisandunud on puht arvestamise reeglite muutusest 95,9 miljonit koolide sihtasutuse laenu, oleks eelarve püsimisel 2008. aasta tasemel ja koolide laenu mittearvestamisel võlakoormus koopis 54,2 protsenti ning 60 protsendiga poleks mingisugust probleemi.
Seega, mingist lõhkilaenamisest ega kuritegude sooritamisest kohustuste võtmisel varasemate linnavolinike poolt rääkida ei saa. Igale õigusriigile peaks olema omane, et karistada saab teo eest, mis oli seadusega vastuolus selle toimepanemise (meil laenuvõtmise) hetkel.
Nii ei olegi mõtet ajada praegusi hädasid oma eelkäijate kaela. Nemad tegid oma otsused parima äranägemise järgi linna tuleviku suhtes ega rikkunud ühtegi seadust, kuigi nüüd väidetakse sageli vastupidist.
Vaikimine tähendas heakskiitu
Pärnu linnaeelarve põhiprobleem on praegu minu ja - nagu aru saan - rahandusministeeriumigi arvates see, kust võtta õnnetud 42 miljonit krooni, mis 2009. aasta eelarve alalaekumise tõttu aasta lõpus lepingupartneritele tasumata jäid ja kipuvad tasumata jääma (nüüd juba muudele võlausaldajatele) käesoleval aastalgi.
Enne kui veel kord kinnitada, et võimalused leida 42 miljonit ja selle tulemusel projektidele raha saada on olemas ning see tegevus polegi nii pikalt piinarikas nagu praegu kavandatud, meenutagem, millest ikkagi 42 miljoni kroonine õnnetus.
Juhiksin tähelepanu ühele numbrile, millest seni pole eriti räägitud: 2009. aasta kavandatud tulu (kassapõhine) olid 670,4 miljonit krooni ja eelarvesse laekus 74,9 miljonit krooni vähem.
Alalaekumise summa on ligi kaks korda suurem kui täitmata kohustused, mis tähendab, et eelmine linnavalitsus tegeles juba 2009. aastal kokkuhoiuga, mitte ei laamendanud, nagu väidetakse.
Olukord majanduses muutus kiiresti ja sellele muutusele reageeriti. Et reageeringust polnud küllalt, on nüüd muidugi lihtsam öelda kui aasta tagasi, kui veel oli võimalik asju muuta. Selge on seegi, et eelarve laekumised vajanuks õigel ajal, hiljemalt 2009. aasta keskel põhjalikumat käsitlemist ja resoluutsemaid otsuseid.
4. septembril 2009 esitasin pärast suvepuhkust volikogu liikmena Pärnu linnapeale Mart Viisitammele, kes oli - ikka kokkuhoiu eesmärgil - loobunud ühe abilinnapea koha täitmisest ja võtnud finantsküsimusedki enda kanda, arupärimise seoses 2009. aasta eelarvega. Ülejäänud volikoguliikmete toetust ma eriti ei pälvinud. Arupärimisele vastas Viisitamm muidugi formaalselt nagu linnapeadel ikka kombeks, aga see pole praegu tähtis.
Oluline on küsimus hoopis teisest aspektist: kas 16 volikogu praeguse koosseisu liiget, kes olid eelmise volikogu liikmedki, saavad aru, et nemadki on kaasosalised just selle 42miljonilise võla tekitamises? Kas sellest on ikka tehtud vajalik järeldus, et vaikimisega ei saa alati vastutusest kõrvale hoida?
Kahju on sellestki, et uuel linnavalitsusel probleemi mõistmiseks 2009. aasta lõpus nii kaua aega läks ja kõigepealt hoopis hädaldama hakati ning kohe tegudeni ei jõutud.
Kõik sõltub hinnast
Müügiobjekte tuleb valida majanduslikult põhjendatult, mitte ainult selle järgi, kust allahindamisega kaasneks ühtlasi korraga mahult suurem summa. Olukord kinnisvaraturul muutub pidevalt. Selles, kuidas otsustada müüdava vara hinna üle, tuleb eriti nüüd lähtuda konkreetsest seisust ja operatiivselt reageerida. Kui müügiga kiiret pole, võib oodata hinnatõusu ja lükata müügiotsuse määramatusse, nagu seni ikka tehtud.
Pärnul seda aega minu arvates enam pole, sest linna ähvardab oluline kahju selle kaudu, et ei saa osaleda eelarve vahenditele lisanduva projektiraha taotlemisel. Just projektiraha saamiseks tuleb teha kiireid otsuseid selle 42 miljoni krooni leidmiseks. Muidu võiks jätkata aastaid nii, et iga kord eelarve kinnitamise järel võetakse arvelduskrediiti ja topitakse see auk aastaks kinni.
Esmapilgul kahjulik vara müük võib olla linnale hoopis kasulik. Oletagem, et objekt maksis paari aasta eest miljon krooni ja on nüüd spetsialisti poolt hinnatud 0,5 miljonile.
Kui see objekt müüa isegi 0,3 miljoniga ehk alla kinnisvarahindaja määratud hinda ja suunata saadud 0,3 miljonilt vajaliku projekti omafinantseerimiseks (linna osa on valdavalt 15 protsenti), saaks linn endale konkreetse projekti realiseerumisel ikkagi vara, mille maksumus oleks kaks miljonit krooni. Ehk kaks korda rohkem, kui müües sama vara selle hinna kõige mullilisemal tasemel. Pealegi, selline mullihind, mida oodatakse, ei kordu enam väga paljude aastate jooksul.
Seega, asi väärib pingutamist ja 42 miljoni krooni kiire leidmine peaks olema linnaametnike kõige aktuaalsem ülesanne. Isegi aktuaalsem kui linna eelarvestrateegias prioriteediks kuulutatud kõrgema lisandväärtusega majandusharude eelisarendamine, mida see konkreetselt ka ei tähenda.
Müügiülesanne on kindlasti jõukohane, kui protsessile paindlikumalt läheneda, müüa näiteks väiksemate objektide kaupa või järelmaksuga, kujundada objekt enne müüki ümber.
Kummalisel kombel selgus, et taastusravikeskuse Sõprus aktsiate müügiotsuse ajal polnud ülejäänud vara üldse hinnatud. Küll väideti samal ajal müügiotsuse põhjendusena veendunult, et neid (muud vara) pole kahjuliku hinna tõttu mõtet müüa.
Kui mul varem oli jäänud mulje, et rahandusminister Jürgen Ligi on endale võtnud püha ülesande Pärnule projektiraha teemal mälestuste tõttu "ära teha", siis kõiki tema argumente rahulikult analüüsides ja kaaludes tuleb välja, et need on täiesti õigustatud.