Hiljutine torm pani oma struktuuri muutnud Eesti Energia proovile. Minu hinnangul ei saanud energeetikamonopol tormijärgsete elektrikahjustuste likvideerimisega hakkama.
Lembit Kaljuvee: Eesti Energia uuendused põrmustas torm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ikka nädal pärast tormi pole paljudes piirkondades voolu, on tegu energiafirma võimetusega oma klientidele hädapärast abi pakkuda. Kui maavanem ega omavalitsuste juhid ei tea, millal nende piirkonnas üks või teine küla taas madalpingevõrku ühendatakse, on see infosulg tekitatud monopoli hoolimatusest.
Samal ajal on meil kohapeal elektrifirmad, millel on Eesti Energiaga avariide likvideerimise lepingud, kuid need ettevõtted ei tea üldse, mida Eesti Energia kavatseb tormi järel teha. See on ressursi raiskamine, mille tõttu kannatavad tavalised inimesed.
Maakondlike dispetšerite koondamine
Helistades Eesti Energia avariitelefonidel, vastab automaatvastaja nii tavakodanikule kui kohalikele vastutavatele ametnikele. Nii kaob tõesti mõte teha maakondlikku kriiskomisjoni, sest tähtsaim pool - Eesti Energia - teavet ju ei jaga.
Minu kõned vastava ala asjatundjatele selgitasid olukorda: kolmanda tormijärgse päeva lõpuks oli firmal mingi pilt keskpinge võrkude kahjustuste kohta, kuid madalpinge suhtes, mida kasutavad meie kodud, valitses täielik segadus …
Põhjus on Eesti Energia struktuurimuudatustes: ettevõtte ökonomistidest ja juristidest juhid leidsid, et maakondlikku dispetšerteenistust pole vaja. Eesti Energia reformide tulemusena kaotati maakondlikud dispetšikeskused, alles jäid Tallinna ja Tartu keskus.
Kujundlikult: kahepõhjalisest naftatankerist tehti ühepõhjaline, mis teadupärast on keskkonnale kordades ohtlikum.
Reaalses elus toimusid Eesti Energias struktuurimuudatused nii, et kui mõni elektriinseneri haridusega töötaja julges muudatuste vastu protestida, sunniti ta vaikima või töölt lahkuma.
Eesti Energia ökonomistidest ja juristidest juhtkond võttis üle Rootsi mudeli, kus aga tingimused on teistsugused. Veel kord kujundlikult: me pole valmis selle ühepõhjalise tankeriga Eestis hakkama saama. Selleks peaks võrkude kvaliteet muutuma. Kuid võrkude töökindluse parandamine on väga kallis töö, mille maksab kinni tarbija, ja inimestel seda raha pole. Nii et igal juhul oli odavam hoida ametis maakondlikku dispetšerit, kes teavitas kohalikke inimesi ja elektrifirmasid elektrihäiretest.
Näide Rakke lubjatehasest. Kui sinna sõidab brigaad tehases voolu taastama, võiks ta paari väikse liigutusega taastada elektriühenduse mõnes kõrvalasulas. Kuid avariibrigaadidel puudub üldpilt, nad on sunnitud järgima juhtnööre, mis tulevad ülevalt. Kas sealgi aga tervikpilti kohalikest elektriavariidest kohe võtta on? Nii raisatakse aega ja tööjõudu.
Teine näide rannakülast, kus turismitalu pidav pere saab oma aastase tulu vaid umbes kümne soojema nädala jooksul. Kui talus pole kaks nädalat voolu, on kaotus viiendik aastatulust. Samal ajal ei tea talupidaja, millal ta võib loota voolu tagasitulekule, sest keegi temaga ei suhtle.
Teised saavad hakkama
Side-, riigimetsa majandamise keskuse töötajad ja teedehooldajad hakkasid kiiresti ja tulemuslikult tormikahjustusi eemaldama. Samal ajal teatab Eesti Energia oma avalike suhete teenistuse kaudu järjest kaugemale nihkuvatest avariide likvideerimise kuupäevadest.
Huvitav, me võtame vastu monopolivastaseid seadusi, kuid juristist majandusminister Juhan Parts ei näe sedagi, kuidas energiamonopol teeb struktuurimuudatusi, mis halvendavad tavatarbijate olukorda. Eesti Energia kuulub ikkagi riigile ja riik vastutab, kui ettevõte oma tööga toime ei tule.
2001. aasta torm oli Eestis palju tugevam, kuid siis saadi olukord kiiremini kontrolli alla kui nüüd, sest siis olid olemas maakondlikud dispetšeridki.
Ma ei arva, et enam saaks taastada maakonnadispetšerite võrku, kuid tingimused energiafirmale kiiresti olukorrale reageerimiseks ja inimeste teavitamiseks oleks võimalik luua.
Seniks, kuni jõuame tasemele, kus elektrisüsteemide automaatset sisse- ja väljalülitamist saab kontrollida kohapeal käimata. Nii nagu Rootsis, aga nagu mainisin, see nõuab väga palju raha.
Praegu võiks IT-süsteemide baasil luua piirkondades punkte, mis oleksid Eesti Energia põhikeskusega ühenduses ja annaksid adekvaatset infot nii Eesti Energia keskusele kui omavalitsuste kaudu tarbijatele. Siis ehk teaksid Eesti Energia juhidki, mis nende võrkudega tegelikult toimub, ja suudaksid vajaliku kiirusega reageerida.