Palaval suvel välismaalastega ringi sõites oli masendav näha, mis seisus on olulised ja turismiobjektideni või neist mööda viivad teed: jämeda kruusaga, äestatud kurvidega, treppis. Ma ei arva, et igasse taluõue peaks viima asfalttee nagu Lääne-Euroopas, aga Soomaa rahvuspargi, Ermistu järvest mööduvad ja Läti piiri äärsed teed on küll allpool igasugust arvestust, eriti kui arvestada sealkandis turismi osa.
Teede olukord puudutab absoluutselt kõiki, sülelastest vanuriteni, ei kasuta ju päästeametki õhu- või veeteid. 3D, hüppav tiiger ja digitelevisioon arenevad hoogsalt, ent maapealsed asjad on unarusse jäetud.
Alustada võikski teedest, kus sõidavad ühissõidukid ja mis viivad tähtsate mälestusmärkide või vaatamisväärsusteni.
Euroopa Liit oleks kindlasti varmas raha eraldama, kui seda taotletaks. Huvitav, et näiteks Lääne-Virumaal on pea kõik olulised teed mustkattega, aga Pärnumaal on kümneid kilomeetreid otseteid tolmutajad. Kas tegu on omavalitsusjuhtide eri taseme ja huvidega või mingite riiklike strateegiliste otsustega, ei oska paraku öelda.