Rahvale oli ümberläinud kalakoorem kui haakrik

Paarkümmend tonni lõhet kadus nagu tina tuhka. Pärast rannarahva ja rasketehnika ülekäimist meenutavad õnnetuspaigas toimunut vaid plasttükid.

FOTO: Ants Liigus

Ennevanasti, kui meri midagi kaldale kandis, kuulus see kirjutamata reegli kohaselt rannarahvale. Samale reeglile toetudes tassis Häädemeeste kandi rahvas läinud reede varahommikul Majaka küla juures kraavi põrutanud veokist välja paiskunud paarkümmend tonni külmutatud Norra lõhet laiali.

Ega kohalikud sellest aktsioonist rääkima kipu. Kui küsida, siis möönavad, et kuulduste kohaselt lõpetas üks kalakoormaga auto kraavis. Kas jäi Läti poole teel olnud sohver tukkuma või jooksis põder ette.

Ollakse kuulnud sedagi, et käis suurem korjamine – pärast seda, kui politsei sündmuskohal lindid kokku korjas ja autojuht kinnitas, et koorem on kindlustatud ja kuulub mahakandmisele ehk prügimäele vedamisele.

Sedamööda, kuidas uudis õuele saabunud õnnest levis, saabus ümberkaudsetest küladest inimesi matti võtma. Kes haaras kilekotiga kaasa, kes upitas kalakasti jalgratta pakiraamile, kes laadis auto pagasiruumi täis. Mõni ettevõtlikum teinud koguni mitu tiiru.

Korjel olid kõik, ametist ja ühiskondlikust positsioonist sõltumata. Isegi vallaametnikud olla jaole tormanud, nagu teadis rääkida üks toimetuse poole pöördunud Häädemeeste mees, kes rahva(saadikute) viha alla sattumise hirmus oma nime ei tahtnud avaldada.

Kes jõudis rohkem ära tassida, kui kõht kannatas või keldrisse mahtus, jaganud saaki teistega. “Mõni sai muidu, mõne käest küsiti raha, kolm eurot kilo eest,” olevat kohe pärast õnnetust läinud rääkija sõnade järgi suuremaks kalaäriks. Temalegi olevat helistatud ja kala müüa üritatud.

Paks ja punane

Et kohalik turg oli küllastunud, jõudnud osa koormast õnneks võetud kaladest naabervaldadesse ja koguni Viljandi turule.

Ei õnnestu leida kedagi, kes kinnitaks: jah, käisin korjamas. Enamik saanud kalad juhuslikult. Näiteks nagu Treimani poe müüja Malle, kellele töölt saabunud abikaasa olla õhtul kaks kala lauale pannud, või Kabli Pagari perenaine Elve Vahenõmm, kellele üks kunde kala kinkis.

Häädemeeste tankla operaator Argogi tunnistas, et sai. Aga ainult ühe – ei maksa arvata, et tanklas müüdavad lõhesaiad kuidagi juhtunuga seotud on.

“No kes siis ei saanud,” muheles Malle, kelle arvates pole vallas majapidamist, kus neil päevil lõherooga ei valmistata. Temagi on juba ühe ahjus ära küpsetanud. Väga hea olnud. Tühja sest, et korraks koormast väljas käinud, mis see jahutatud ja plastkarpi jääga segamini pandud kalale ikka teeb.

Et koormas oli kvaliteetkraam, kinnitas ka Vahenõmm. “Ilus, paks, suur ja punane,” kiitis ta. “Suur, ikka viis kuni kuus kilo.” Võimalused, mida sellisest purakast valmistada saab, on Vahenõmme kinnitusel otsatud. Kõike saab teha: soolata või ahju panna. “Minule meeldib täiesti tavaliselt praetult,” jagas ta soovitusi.

Vahenõmm on veidike pettunud, et kraavi põrutanud kalalaadungist liiga hilja teada sai. “Kus on, mis on, kes müüb – mitte tuhkagi ei tea,” olevat ta alles reede õhtul kella viie paiku poodi sisse astunud kundelt juhuslikult kuulnud, et suur kalakoorem ümber läinud.

“Kus?” etendas Vahenõmm dialoogi kaaskondlasega.

“Olümpia peal (nõnda kutsuvad vana Riia maantee ääres elavad inimesed uut Riia maanteed – A. P.).“

“Mis kala,” jätkas Vahenõmm.

“Lõhe, lõhe, Norra lõhe, terve küla on söönud,” lõpetas Vahenõmm etüüdi väikse pettumusnoodiga hääles, et keegi talle õigeaegselt teada ei andnud. Muidu oleks ta mehe voodist välja ajanud ja kala järele saatnud ning igale töötajale vähemalt ühe lasknud tuua.

Hoiti oma teada

Ometi peaks just pood olema Vahenõmme ütlust mööda koht, kuhu info esimesena kohale jõuab. Seda enam, ent Vahenõmm alati elanikele vastu tuleb, neile enne pensionipäeva kaupa võlgu annab ja muidu igatpidi aitab, kuidas vähegi saab. Ja nüüd siis nõndaviisi.

“Eks see nii käis, et luges see, kes keda tundis ja kellele teada andis,” prooviti infot Vahenõmme kahtluse kohaselt meelega väikses ringis hoida. Arusaadav ka, muidu ju ei jätku. Ega 18 või 20 või 25 tonni kala, nagu mõni teadis rääkida, pole 100 tonni. Esmalt tuleb ikka oma keldrid ja panipaigad täis laduda, seejärel võib teistele mõelda.

Nii oligi: kes hiljaks jäi, see ilma jäi. “Keegi käis minu käest veel kasti küsimas, et läheb vaatama, aga siis oli vist juba kõik – see oli pärast viite ja polnud enam midagi võtta. See laiali vedamine käis ikka hästi kiiresti,” sõnas Vahenõmm.

“Lätlased võtsid ka,” torkas üks pagariäri plastlaua ääres kohvi rüüpav külamees vahele. Tema jäi samuti ilma, sest pidi sel päeval õnnetuseks Viljandis olema. Toimunust kuulis ta alles õhtul kella kuue ajal, kui sõber helistas ja rääkis, et hirmus koorem on ümber läinud ja jube rahvamass olnud. Seks ajaks, kui tema kodukülla tagasi jõudis, olnud juba lootusetult hilja.

Tegelikult, nagu teadis rääkida bussijuhi ametit pidav Indrek, olla kella kahe ajal päeval, mil ta sündmuskohast mööda sõitis, käinud juba etenduse viimane vaatus. Kümmekond inimest võttis veel, mida võtta andis võidu kopaga, mis allesjäänud kalasodi segi külmutuskastide ja mudaga kalluri peale tõstis. “Võtta polnud sealt enam midagi,” nentis ta.

Tagasi üles