Maaelu on võimalik koostööd tegevas usinas kogukonnas

Maa Elu päev “Kas Sydney või Sindi?” vestlusringi esimesel debatil räägiti ettevõtlusest maal, teemapüstituseks humoorikas “Ettevõtlus maal või kurgikasvatus kuu peal. On siin vahet?”.

Debatti juhtisid Rein Sikk ja Erik Gamzejev ja esimesena võeti arutelu alla, kuhu on jõudnud aastaks 2025 põllumajanduse areng, kui palju on töökohti ja kui palju vajatakse töökäsi.

Näiteks plaanib kitsekasvataja ja riigikogu liige Martin Repinski kitsefarmi, kus 10 000 kitse ja kümme töökohta. Repinski arvas, et 2025. aastal on Eestis kolme sorti põllumajandusettevõtjaid: suured tootjad, kes on väga efektiivsed; väikesed tootjad, kes teevad kõik tööprotsessid ise; väikesed pereettevõtted. Viimasena nimetatute hulga arvas Repinski aga hoopis kahanevat.

Nopri talu peremees ja "Maale elama" liikumise käivitaja Tiit Niilo arvates on reaalsus karm. Eesti konkurentsivõime Euroopas langeb, kuid Eesti riik ei suuda võrreldes naabritega toidutootjaid aidata. “Väikeseid jääb vähemaks ja suuremad lähevad muudkui suuremaks,” rääkis ta. Siiski unistab Niilo, et 2025. aastal on Eesti mahemaa ja müüb lisaväärtusega kalli toote välismaale.

Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas tõi välja Eesti kaks suurt tugevust: digiteenused ja puhas loodus ja toit. “Me oleme harjunud, et toit on puhas, aga kui Brüsselis soovin poest hakkliha osta, puhast liha ei leiagi, kõikjale on lisatud e-aineid,” rääkis ta.

Setomaa ülemsootska ja kommunikatsiooniõppejõud Annela Laaneots rääkis aga, et Setomaal tehakse juba ettevalmistusi, et olemas oleks mahetooted ja et neid saaks eksportimagi hakata. Üksi on seda küll raske teha, kuid selleks luuakse seal ühistuid.

Järgmine alateema oli turism ja otsiti vastuseid küsimustele, kuhu on aastaks 2025 jõudnud maaturismi areng, kui palju on töökohti, mis teenuseid pakutakse.

Põhjaka mõisa omanik ja kokk Märt Metsallik arvas, et maaturismi olukord läheb kindlasti paremaks ja arenema peaks seiklusturism, mis vastanduks linnarutiinile.

Kaja Kallas rääkis virtuaalsest reisimisest, mille Google kindlasti varsti ära korraldab. “Võiksimegi siinkohal mõelda, kuidas see enda kasuks keerata,” leidis Kallas.

IT asjatundja Peeter Marvet tahaks aga maal teatud asju õppimas käia, näiteks kokkamist või kitsekasvatust.

Annela Laaneotsa sõnutsi tuleks aga mõelda sellele, kuidas turist Tallinnast edasi meelitada.

Niilo rääkis veel, et kui põllumeheks on maal raske hakata, siis turismiga on seal hoopis lihtsam alustada.

Edasi arutleti kaugtöö arengu üle maal. Repinski leidis, et olekski hea, kui inimesed saaksid teha tööd maalt. “Paljud meie haigused tulevadki sellest, et inimene on loodusest kaugel, kuigi tegelikult oleme ju osa loodusest,” tõdes ta.

Metsallik ei usu, et kümne aasta pärast oleks kaugtöö peamiseks töövormiks saanud, sest inimesed vajavad töökohta, et end distsiplineerida.

Laaneots arvas aga, et maale elama ei meelita tehnilised võimalused, vaid kogukond. Kui inimesel on sotsiaalselt hea olla, on tal üldse hea olla.

Järgmises teemaplokis arutati, kuidas ja milliste vahenditega turundatakse kümne aasta pärast maaelu ja maaettevõtlust ja kas maksusüsteem võiks seda toetada.

Soovitakse väikeettevõtjale senisest soodsamat maksusüsteemi, kuid majandusgeograaf Garri Raagmaa arvates ei tule maksusüsteemi muutmisega õnn õuele.

Laaneots rääkis, et riik on seadnud prioriteediks äärealad ja sealsed elanikud, kuid eesmärki tegudega ei toeta.

Kallas selgitas, et paljud riigid maadlevad erisustega maksusüsteemiga, sest erandeid hakatakse kergelt ära kasutama ja need, kellele need mõeldud on, ei saagi lõpuks kasu.

Viimasena võeti luubi alla väärtushinnangud: millised neist peaksid muutuma, et soodustataks maaelu ja -ettevõtluse arengut.

Kallase arvates ei ole õige vastandada maa-ja linnaelu või Eestis ja võõrsil elavaid eestlasi. “Meie inimesed ei tee koostööd omavahel, ei usaldata teineteist. Koostöö on aga kõige alus,” leidis ta.

Niilo meelest on maal usinus ja kokkuhoidmine edasiviiv jõud. Koostööhimuga on tõesti kõige halvem seis. “Ühistegevus on asi, mis maal peaks olema, aga aastad on teinud meie usaldusega oma töö. Maale on oodatud need, kes sealset keskkonda tegelikult hindavad,” sõnas Niilo.

Laaneotsa meelest suudavad samuti maal elada keskmisest tugevamad inimesed. Peaks tegelema arusaamaga, et Eesti on meie kodu, olgu see siis Tallinn või Obinitsa.

Repinski arvates pöörame liiga palju tähelepanu neile, kes on tulnud maale elama, aga unustame need, kes seal on kogu aeg olnud. “See on meie viga,” ütles ta.

Tagasi üles