Noor laulja Frederik Küüts on muusikaga üks

Noor muusik usub: kui midagi tahta, tulevad võimalused ise. Foto: Mailiis Ollino

Ligemale kümme aastat tagasi istus üks väike poiss isa põlve peal, kui too töötas. Taustaks mängis muusika. Kõlas rokkbänd, mille võimsaimad noodid pani helisema vägev meeshääl.

“Kes see on, kes sedasi laulab?” küsis poiss, silmad suured. “Poeg, see on Freddie Mercury ja sina said tema järgi nime.”

Seesama poiss, nüüdseks 16aastane Frederik Küüts andis eelmisel nädalal välja oma esimese singli.

Juba lasteaiapoisina ei saanud Küüts hommikuti kodunt lahkuda enne, kui mõni Queeni kontsertvideo oli nähtud. “Selliseid esinemisi vaadates sai selgeks, et mina tahan ka kunagi laval olla ja kitarri mängida,” meenutas muusik.

Õige pea otsiski poiss garderoobist isa kitarri üles ja hakkas seda teleri ees tinistama. “Pill oli kaks korda suurem kui mina,” tähendas Küüts.

Varsti ostsid vanemad pojale esimese päris oma kitarri. “Kaheksa-aastaselt läksin muusikakooli ja sealt hakkas suurem õppimine pihta,” ütles Küüts.

Laulmisega alustas muusik mõni aasta hiljem kui pillimänguga. “Kitarr oli toona põhiline, laulule ma nii palju ei keskendunud,” sõnas ta. “Praegu pühendun just laulmisele, sest tahan, et see pillimängule järele jõuaks.”

Parima sõbraga kohtus laval

Vanust kogudes hakkas Küüts taipama, et jagab mõttemaailma pigem endast vanemate kui eakaaslastega. “Minuealiste mängud ei pakkunud mulle enam huvi. Kui teised käisid väljas, istusin mina toas ja mängisin pilli,” jutustas muusik. “Selline lapsepõlv, kus mänguautodega mängisin, jäi lühikeseks.”

Sellest olenemata on Küüts veendunud, et tegi õiged valikud. “Minuni jõudis kiiresti arusaam, et tuleb mõelda, enne kui tegutsen. Paljud noored ei mõtle asju läbi,” möönis ta.

Umbes samal ajal hakkas Küüts ise lugusid kirjutama. “See algas siis, kui muutusin eneseteadlikuks,” ütles laulja. “Selleks, et sõnu kirjutada, peab olema miski, mida tahan endast välja saada.”

Enda loodud muusika oli hea hüppelaud, et bändi tegema hakata. Küütsil on olnud mitu ansamblit, neist olulisimaks peab ta bändi Midnight Sun, mis sai rajatud koos sõbra Siim Siimeriga.

“Temaga saime kokku laval,“ kirjeldas Küüts. „Meie kitarriõpetajad olid isa ja poeg ning nad mõlemad viisid meid bluusiõhtule. Siim tuli minu juurde ja kutsus jämmima.“

Nii läkski. Noored ei teadnud teineteise nimegi, aga musitseerisid üheskoos laval. Sellest on möödas neli aastat ja nad on siiani parimad sõbrad.

Uus inspiratsioon mentorprogrammist

Eelmisel suvel mõistsid noored, et tahavad muusikaliselt eri asju, ja enam ühiselt bändi ei teinud. “Leidsin, et mulle ei meeldi olukord, milles olen. Tahan teha midagi sellist, mida veel teinud ei ole,” põhjendas Küüts.

Nii hakkas noor muusik otsima internetist võimalusi uusi kogemusi saada. Peagi leidis Küüts end mentorprogrammi Bändilabor leheküljelt. Seal sai end registreerida ja kes välja valiti, pidi saama võimaluse kogenud muusikutele laulda ja neilt tagasisidet kuulda. „Mõtlesin: mis seal ikka – kirjutan!” lausus Küüts.

Mõne aja pärast sai Küüts rõõmustava vastuse. Vihtrast pärit noor oli parajasti Pärnus, kui luges meili, milles seisis, et teda oodatakse järgmisel hommikul mentorprogrammi raames Tartusse.

“Oli hilisõhtu ja vihma sadas. Mõtlesin, kuidas ma juba järgmiseks hommikuks sinna saan,” pajatas Küüts. Kui muusik isale helistas, tuli välja, et kõik passib väga hästi: ka teisel perepojal oli vaja järgmisel päeval Tartusse minna.

Ei läinud ööpäevagi, kui Küüts end tudengipealinnast leidis. Lava taga näpud soojaks mängitud, esitas ta mentoritele kolm lugu. Ta kutsuti lavaäärele istuma ja juttu puhuma. Tunnipikkune vestlus inspireeris noort. “Nad rääkisid, millised oleksid võimalused minu muusika edasi viimiseks,” sõnas Küüts.

Kohal olnud muusikute seas oli tema suur lemmik Erki Pärnoja, ansambli Ewert and The Two Dragons kitarrist. “Juba see oli suur asi, et ta oli minuga ühes ruumis,” tunnistas Küüts. “Kui minema hakkasin, tuli Pärnoja minu juurde ja ütles, et talle Facebookis sõbrataotluse saadaksin ja kirjutaksin, kui midagi vaja on.”

Võimalused tulevad ise

Eelmisel aastal lõpetas Küüts Vändra muusikakooli ja asus edasi õppima Pärnus. Talle hakkas laulmist õpetama Laura Junson, kellest on praeguseks saanud Küütsi bändikaaslane. “Ta polnud lõpuks enam minu õpetaja, vaid mentor ja hea sõber, kes tahtis mind aidata ja edasi viia,” ütles noor.

Puhtalt õppimise eesmärgil läksid Küüts, Junson ja Erko Niit selle aasta alguses stuudiosse plaaniga üks Küütsi lugu sisse mängida. “Nii saab harjutada: lindistuselt kuuled iga väikse vea ära,” täpsustas Küüts. Kui demo oli valmis, jagas muusik seda paari sõbraga. Sellega asi tol korral piirdus.

Samal ajal pidas Küüts plaani oma bänd kokku panna. “Mul on alati nii olnud, et kui midagi tahan, tulevad võimalused ise minu juurde,” alustas muusik. “Mõtlesin, et mu bändis võiks olla tšello. Rääkisin sellest ühe sõbrannaga, kes õpib Tallinnas. Samal päeval läksime Pärnus kohvikusse ja juhuslikult istus kõrvallauas tema koolivend, kes mängib tšellot.” Ühine sõber tutvustas noormehi ja õige pea oli tšellomängija Martin Mänd bändis.

Samamoodi täitusid ansamblis teisedki vabad kohad. Rütmipille asus mängima Johannes Eriste, keda Küüts juhuslikult kontserdil kohtas, ja basskitarristiks sai Karl Birnbaum.

“Pärnus leiad enamasti elu armastuse kiiremini kui bassimehe,” naeris Küüts, kelle sõnutsi on bändikaaslastest saanud tema head sõbrad. “See on suur pluss: ma ei pea muusikast aega maha võtma, et sõpradega koos olla.”

Singlist algab Küütsi muusikaline ajaarvamine

Bänd koos, hakati otsima lugu, mida stuudiosse lindistama minna. Kuna Küüts oli äsja demo salvestanud, otsustas ansambel, et esimeseks singliks saab just see lugu. Kevadel mängiti sisse tšello, basskitarr ja cajón (kasttrumm). Siis jäi lugu taas unarusse, sest igal bändiliikmel olid omad tegemised.

“Tuli suvi ja mõtlesin: nüüd tegutseme,” ütles Küüts. Juuni lõpus lindistati uuesti tšelloosa, juulis laulis Küüts veel kord vokaali ja Junson teise hääle ning lugu läks järeltöötlusse. Küütsi esimene singel “Not Today” jõudis rahva kõrvu eelmisel nädalal.

Loo kirjutas Küüts eelmise aasta lõpus, kui hakkas mõtlema sellele, kas igavene armastus on võimalik. “Nägin unes, et olin kellegagi rannas ja joonistasin näpuga liiva sisse külili kaheksaid – lõpmatuse märke,” kirjeldas Küüts.

“Loos ei ole otseselt minu mõtted, vaid ootused ja lootus, et miski selline on olemas. See lugu on minu jaoks üks suur küsimärk selle kõige paremas mõttes,” lisas Küüts.

Küütsi jutu järgi on “Not Today” esimene lugu, mida ta on tahtnud suuremale publikule kuulamiseks välja anda.

“See võiks olla algus, millest minu muusikalist aega hakatakse arvama,” rääkis Küüts. “Tean, et mul on palju arenguruumi, aga tahan, et inimesed näeksid, kui kaugele olen jõudnud. Kindlasti mõtlen ajapikku, et oleksin paremat suutnud, kuid sel hetkel oli see parim, mille sain välja anda.”

Küüts ei kujuta oma elu muusikata ette. “Kui linna vahel ilma kitarrita kõnnin, tunnen, et midagi on puudu.” Kui noor parasjagu muusikat ei tee, mõtleb ta sellest. Koduski ei saa niisama passida, alati käib ajutöö selle kallal, mida järgmises proovis ette võtta.

Küütsi enese sõnul loksus ühel hetkel kõik paika ja ta lihtsalt teadis, et muusika on tema ainus ja õige tee. “On suurepärane tunne, kui tuled kella kahest öösel stuudiost ja mõtled: äge, minu unistused hoiavad mind üleval,” õhkas Küüts.

Nii nagu iga muusik, unistab ka Küüts sellest, et saaks kunagi suurtel lavadel oma lugusid mängida. Siiski leiab ta, et see ei ole kõige olulisem. “Kui neid suuri lavasid ei tule, olen õnnelik selle üle, et ei pea end kellelegi tõestama,” lausus Küüts. “Tahan teha oma asja nii, et publik seda naudiks.”

Noor muusik mainis, et sügisel võib temalt muusikaalaselt nii mõndagi oodata, ent üksikasjad jättis saladuseks.

Küütsi singlit “Not today” saab kuulata veebisaidil Youtube ja muusikateenuses Spotify. Oma silmaga võib muusikut musitseerimas näha tänavafestivalil Augustiunetus.