Teisipäeva hommikul kohtusid Pärnu Mai tänava bussipeatuses ootamatult kahe suure lasteaia lapsed. Selgus, et nii Mai kui Pöialpoisi lasteaia laste teekond oli üks – muinasjutumaa vastuvõtuosakonda ehk raamatukokku.
Lapsed said kokku väikse vahva vanaemaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatukogu garderoobis olid juba sagimas Tammsaare lasteaia raamatuhuvilised. Nüüd kiiresti joped varna ja trepist üles! Raamatukogu laiade astmetega trepp on nagu võlutee muinasjuttude maailma.
Kiirustajateks olid järgmisel sügisel koolitarkust taga nõudma hakkavad lapsed. Karude jutunurgas ootasidki juba keskraamatukogu lasteosakonna lahked töötajad, juttude varasalve hoidjad, kes lapsi istuma juhatasid. Lastega koos asusid kuulama-vaatama kõik pehmed padjakarud ja -kassidki.
Milline küll võiks olla see kirjanik Hille Karm, kes on kirjutanud toredaid lastejutte? Hetk hiljem istuski lahkelt naeratav kirjanik vaibal laste keskel koos oma raamatutega „Väike vahva vanaema”, „Ingli valgus”, „Robot Robin saab südame”, „Joosep ootab Jõuluvana” ja „Joosep läheb Jõuluvanale külla”. Osa nendest raamatutest olid väikestele raamatusõpradele tuttavad, sest õpetajad olid eelnevalt lastele nii mõnegi jutu ette lugenud. Lapsed võtsid pildid raamatutegelastest raamatukokku kaasa.
Kirjanik Hille Karm alustas lastele raamatute kirjutamist siis, kui tema lapselapsed olid väikesed. Lapsi huvitas, missugune oli maailm, kui vanaema ise veel väikene tüdruk oli. Kirjaniku esimene lasteraamat „Väike vahva vanaema” ongi just sellest möödunud ajast, kui kõik lapsed ilma arvutite ja televiisoriteta hakkama pidid saama. Ometi polnud kellelgi igav.
Õhinal ja säravi silmi uurisid poisid raamatut robot Robinist, tüdrukute süda põksus ja käsi sirutus aga ingliraamatu järele. Imelised pilkuköitvad pildid Hille Karmi raamatutesse on joonistanud tema noorim tütar Reet Helisabeth. Kirjanik ise nimetab oma raamatuid kogupereraamatuteks, mis emale-isale ja vanaemale-vanaisalegi pere pisemate seltsis muhedat lugemist ning äratundmisrõõmu pakuvad. Oh imet küll, aga laste seaski olid päris oma Joosepid, Robinid ja Inglid!
Väikestel Mai lastel olid külakostiks kaasas magusad muusikalised üllatused kirjanikuprouale ja jutuaustajatele. Lapsed laulsid laulu muinasjutust ning esitasid kõigile mõistatuse raamatust, mida „loeb su silm ja suu”. Muusikaõpetaja Kairi Kuusk esitles lastega oma loomingust uut laulu „See on raamat”. Laste kaasatoodud pilte saab aga uudistada veel nädalajagu Karude jututoas. Iga väike kunstnik sai kohtumise mälestuseks karukäpa kleepsu.
Autogrammiküttidest Pöialpoisid said hiljuti ostetud uude raamatusse koguni kirjaniku enda pühendusega allkirja.
Lapsed uudistasid käsikirjalist paberipatakat, millest õige pea peaks ilmuma raamat pasunast punases taskus. Tulevased lugejad andsid kirjanikule edaspidiseks loometööks indu ja omapoolseid mõtteid. Lastele meeldiks lugeda jutukesi loomadest ja peagi saabuvast talvest. Eks me näe ja loe! Vaat see on alles väike vahva vanaema! Peale selle, et Hille Karm teeb igavaid vanaemade töid, nagu pesu pesemine, sokkide otsimine ja supi keetmine, oskab ta suurepäraselt oma põnevate lugudega laste hinge pugeda.