Hülgekütid elasid jullas mitu nädalat

“Hülgeküti kohustusliku varustuse hulgas oli tupes pussnuga, mis kinnitati rihma külge,” seletab Kihnu muuseumi juhataja Maie Aav hülgeküti vammuse juures.

FOTO: Urmas Luik

Kihnu muuseumi juhataja Maie Aav astub hülgepüügile pühendatud toa klaasitud põrandal pika sammu ja seletab, et mehed pidid merel tihti sellistest jääpragudest üle hüppama. Poole seina suurusel fotosuurendusel lükkavad hülgekütid jullat, kerget puupaati, millel on raudjalased all nagu reel, et see jää peal kergemini edasi libiseks. Lahvandusest saadi üle jullasse hüpates ja aerudega sõudes. Ligi nelja meetri pikkustele paatidele tehti ööseks telk, see tähendab, tõmmati katteks present, mis andis meestele tuulevarju, kui nad sealsamas ööbisid ja pajas süüa keetsid. Tavaliselt sellesama hülge lihast, mis päeval püüti. Kartuleid ja leiba oli neil kodust mitme päeva jagu kaasa võetud.

“Hülgepüük on kihnlaste ja rannarahva kõige põlisem ja tähtsam tegevus aegade algusest. Veebruaris läks lahti, merel oldi isegi kuu või rohkem. See oli ohtlik, sellepärast on Kihnu surnuaial palju noori mehi,” jutustab Noodi Maie, nagu muuseumi juhatajat kihnupäraselt teatakse.

Väljapaneku hulgas on hülgeküti vammus, vasikanahast pika säärega saapad ehk topikad, püügivahendid ja Kihnu sepa valmistatud hülgepüss. Kõik esemed on kordumatud, meistritöö, need tehti suure vaeva, oskuste ja osavusega.

    Tagasi üles