Nooruse maja säratab aknaid õhtupimedani

Nooruse maja juhataja Uudo Laane ja tema parem käsi Kaie Laane panevad paika suveürituste kava ja hoiavad järge Pärnu rahvaülikooli järjekordsetele kursustele registeerujate nimedel. Foto: Urmas Luik

Hangede varju peitunud eramutega Rohelisel tänaval käib ühe maja uks päev läbi lahti-kinni, see on Pärnu kohalik kultuurikolle Nooruse maja, mis paarkümmend aastat elanud ja hinganud Uudo Laane juhtimisel.

Hommikupoolikul istub Nooruse maja direktor kraami täis töötoas laua taga ja uurib abikaasa Kaie Laane kõrval arvutist rahvaülikooli järgmisele kursusele nime kirja andnute arvu. Kaie on Uudo parem käsi, koolitusjuhi abi ja maja perenaine.

“Oleme nagu tandem, meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, meie lapsed on siin majas üles kasvanud ja nüüd abikäed igas ettevõtmises,” kostab Kaie ja klõpsab arvutihiire abil ekraanile järgmise lehekülje.

Ametlikult on asutuse nimi, mida Uudo ja Kaie Laane veavad, MTÜ Rääma Noorte Ühing Noorus ja selle filiaal Nooruse maja Pärnu rahvaülikool tegutseb 2004. aastast. Võõrkeelte, fotograafia, portselanimaali ja muudele kursustele jooksevad huvilised tormi.

Ülikonnata rätsep

Nooruse majast hõngub möödanikku. Kuigi 1930. aastatel ehitatud hoonet on põhjalikult remonditud, pole see kaotanud omaaegset stiili ega hoiakut seltsitegevuse ja rahva harimise suhtes.

Rääma vanas koolimajas 14. oktoobril 1923 asutatud ühing pani tegutsema karskus-, kirjandus- ja spordiringid, korraldas õpetust keeltekursustest autojuhikursusteni, näiteringi juhatas teatrilegend Kaarel Ird ja raamatukogu rahvakirjanik August Jakobson.

Oma maja Rohelise tänava äärde ehitasid seltsi liikmed loteriide, müüginäituste ja pidude korraldamisest kogunenud rahaga.

Tänapäev on selline, et kolme töötajaga, kolmas on lapsepuhkusel raamatupidaja-koolitusjuhendaja, tuleb Rääma ajaloolist kultuurimaja eelmiste põlvkondade ees silmi maha löömata säästlikult hallata ja projektipõhiselt tegutseda.

“Võrreldes kultuuri poolega, moodustab üle poole meie ettevõtmistest inimeste ja raha hulgalt Pärnu rahvaülikool,” räägib Uudo. “Suured valdkonnad on muutunud, ei korraldata enam suuri koosviibimisi ega asutuste pidusid, milleks kasutati maja ja saali, jäänud on käilakivid, mis on pikka aega vastu pidanud, näiteks portselanimaal, suupillimäng, line-tants.”

“Sa peadki olema entusiast,” viskab Kaie jutusse killu. “Olid aastad ja perioodid, kui iga laupäev oli mingi üritus endal korraldada. Nüüd on põhiline ruumide rentimine, laulukoorid ja rahvatantsurühmad otsivad kodu, meil on kunagine kohvik ka ringiruumiks ümber seatud.”

Kultuuritööle sattus Are poiss Uudo juhuslikult. Kutsetunnistuse järgi on ta meesterätsep, aga selline, kes seda tööd pole kunagi teinud. “Olen õppinud praktik,” ütleb ta leiva kohta, mida söönud järjepannu üle 20 aasta.

IN.ee inimene

Internetist leiab Uudo Laane nime IN.ee inimeste portaalist. See pajatab neist, kes mõtlevad ja tegutsevad loovalt. Uudo kohta öeldakse, et ta on vabatahtlikuna kaasatud tegemistesse, mis on seotud kultuuri või täiskasvanute koolituse korraldamisega Pärnumaal.

Nooruse majas tegutsev Pärnu rahvaülikool on üks näiteid ja kes rohkem teada tahab, lugegu tema värvikat blogi.

Noore mehe julgusega võttis Uudo sõjaväeteenistuse järel komsomoli Pärnu rajoonikomitee instruktorina vastu Pärivere sovhoosi direktori Mihkel Kallaste seeniori pakkumise tulla rajooni uhkeima ja uusima klubi juhatajaks. Pärivere oli kuum koht, arhitekt Ell Väärtnõu projekti järgi valminud kontor-klubi moodne sõna nõukogude arhitektuuris ja arvatud 20. sajandi väärtarhitektuuri nimistusse.

“Juhikogemust mul ei olnud, aga igasuguse isetegevusega olin kokku puutunud, komsomoliinstruktorina tegin natukene kultuuritööd, korraldasin üritusi, nii et võtsin Kallaste ettepaneku vastu,” räägib Uudo, kuidas ta kolmeks aastaks läks juhtima Pärnumaa suurimat kultuuriasutust.

“Olen mõelnud, et ega see olegi alati nii oluline, et üks juht peaks ise laulma ja tantsima. Teadlikult olen õppinud ärijuhtimist, see aitab kaht poolt tasakaalustada ja kultuuriinimeste lennukaid ideid ellu viia,” mainib Uudo.

Välisuks käib. Sportlikus vormis keskealine naine astub tuppa ja ütleb, et tema tahab ennast keelekursustele kirja panna. Eelistab eesti keelele venekeelset suhtlust ja on tööhõiveametist saanud soovituse Rohelisel tänaval ära käia, sest seal saab võtta ka tasuta kursusi.

Päriveres läks uus klubijuhataja juba enne Valeri Kirssi ajalukku missivõistluste korraldamisega. “Vastukaja oli väga suur, külapidi liikusid nagu kollase ajakirjanduse lood selle kohta, keda soositi ja kes milline välja nägi,” muigab Uudo.

Mõtleb hetke ja lisab, et see oli huvitav aeg, kui maja töötas-elas hoogsalt ja ülerajooniliste üritustega toodi palju tööd Are külje alla talle nagu koju kätte. “Aga kui kevadkülv peale hakkas, pandi kultuurimaja kinni ja hooajatööde ajal ei tohtinud peale jaaniõhtu midagi teha.”

Öeldakse, et ega käbi kännust kaugele kuku. Nooruse maja direktor on vastupidine näide nagu ta õdegi, kes transpordifirmat juhatab, ja vend, kes pealinnas maksuametis töötab. Põlise maapere lapsed on läinud igaüks ise teed, linnatulede särasse.

Kuningapoeg Uudo

“Kolisime Päriverest linna elama, mõtlesin, et kultuuritööd ma enam ei tee, läksin Viisnurga plaaditehasesse operaatoriks, aga ma ei saanud seal kuigi kaua olla. Ain Roost oli tollal asemaavanem, püüdis mu tänavanurgal kinni ja tegi ettepaneku tulla rajooni kultuurimaja juhatama,” meenutab Uudo.

Tööraamatu järgi on Uudo Laane esimene tööpäev vahepeal nimesid ja omanikke vahetanud majas 6. jaanuar 1992 ja sel ajal tehti siin esimest põhjalikku remonti. Ahjud välja, keskküttetorud asemele, ühed seinad sinna, teised tänna.

Rubla asemel hakkas kehtima kroon ja 12 Pärnumaa omavalitsust tõstsid käed üles: nemad ei jõua omanikena maja enam hallata. Rahakotiraudu hoone ostuks olid avamas ühe usulahu esindajad, Pärnu linn ostis maja nende eest ära ja sajandivahetusel haaras ohjad enda kätte kolmas sektor. See tähendab mittetulundusühing.

“Päevad on majas ära jagatud ja igaühel on siin midagi korraldada, ka Pernau Rahwateater leidis siin kodu,” räägib ise teatritrupis tegev Uudo ja viskab vargsi pilgu kellale, sest päev tõttab edasi ning saalis vajab asendamist lambipirn.

“Kirjutame projekte, riigisiseseid ja välisprojekte, koolitame palju ja lahendame mõningaid ühiskonna valupunkte, päevakorral on noorte aktiviseerimine, põlvkondade vahelised suhted ja nende edendamine. Euroopa mastaabis on need teemad aktuaalsed, meile jõuavad need nagunii,” arutleb Uudo.

Oma blogis kirjutab Uudo, kuidas ta sattus Euroopa põlvkondade vahelise sideme tugevdamise projekti ja mis suunas liigub rahvusvaheline töögrupp, kaotamaks süvenevat lõhet kogemustega vanade ja maailma muutvate noorte arusaamade vahel.

Üks ettevõtmisi viis Pärnu mehe Aafrikasse Ugandasse. Turistina reisimise asemel partnerorganisatsiooni vahendusel kohaliku eluoluga tutvuma ja lõpuks Buganda kuningriigi kultuuriministri koju.

“Eelmisel aastal sündis kultuuriministri perre järjekordne poisslaps ja talle pandi nimeks Uudo,” pöörab jutt talvevalgest linnast Mustale Mandrile. “Kui lugesin sellel sajandil Eestis lastele pandud nimede statistikat, selgus, et mulle sündides pandud nimi kuulub dinosauruste hulka, nüüd on vähemalt üks sellenimeline Ugandas,” teatab Uudo muigamisi, aga uhke tooniga hääles.

Jõuludeks saatis Laane pere mustanahalisele pisi-Uudole kingituseks nimeplaadiga hõbeketi, titevarustust ja maiustusi.

Nooruse maja aga valmistub talve selgroo murdmise järel suveks. Tavakohaste sündmustega on lihtne: järgitakse väljakujunenud skeemi ja muutused on Uudo sõnutsi kosmeetilist laadi.

Line-tantsu festivali piletimüük juba käib, jaanipäeva esinejate ja portselanipäevade õpetajatega on kokkulepped sõlmitud ning suvekursuste kavad paigas. Uudne sündmus suvel on “Augustiunetuse” raames “Unetu Noorus”, mille ajal maja tahab oma tegemised viia huviliste ette suvepealinna käidavamasse kohta Rannaparki.

“Suveks on ka tõenäoliselt selge, kas meie maja juurdeehituse plaan saab rahalise katte. Oleme seda kaua planeerinud ja kui unistus täitub, saame oma tegevuse lähitulevikus viia uuele tasandile,” räägib Uudo Laane, kes Nooruse majaga samas rütmis on hinganud ligi poole oma elust.