Tulevikuraudtee hävitab Pärnu külje all põlise talukoha

Kurejõe kinnistu omanik Ellen Hunt on mures, sest raudtee on planeeritud taamal paistva puudesalu taha.

FOTO: Urmas Luik

Linnulennult vaadates jääb Kurejõe kinnistule ehitatud talumaja turvalise metsatuka varju, paraku ei suuda põlispuud kaitsta siinset peret Rail Balticu kiirraudtee rööbaste eest.

Renoveeritud elumaja jääb raudteele väga lähedale ja Pärnu maastikukaitseala pärast ei saa planeeritud raudteekoridori siit meetritki kaugemale nihutada.

FOTO: Urmas Luik

FOTO: PP

Raudteekoridor on Paikuse vallas Silla külas planeeritud hoonetele nii lähedale, et kiirrongid hakkavad vuhisema sadakonna meetri kauguselt ja üle Reiu jõe ehitatav viadukt varjab päikese.

“Nende rõõm on see, et nemad saavad raudtee, ja mina jään kodust ilma,” toetab Kurejõe maaomanik Ellen Hunt ennast kodutrepile. “Minu arvamusega tee asukoha kohta pole keegi arvestanud, ametnikele on ükstapuha, et kaob kaunis jõevaatega koht, siis jookseb siin ühelt poolt raudtee ja kahelt poolt sõidutee ja ma olen nagu lõksus, ei näe naabreidki enam.”

Perenaisest kurakätt jääb põllumaa, millest on kavandatud üle minema 66 meetri laiuselt kaks rööpapaari, hüvakätt on kõrvalhoone, mis võib alles jääda. Selja taga aga on kahvatukollane uue vooderdisega elamu. See on probleemseim talukoht Pärnumaad ligemale 110 kilomeetril põhjast lõunasse poolitaval Rail Balticul ja Hunt on üks 232 kinnistuomanikust, keda raudtee projekteerimine ja ehitamine enim puudutab.

Eluhoone ja raudtee vahe on selline, et annab päris head võimalused hoonestuse ja õueala terviklikuks säilitamiseks. Kristjan Kaunissaare

“Alguses oli keegi teinud mingi apsaka ja joonistanud meie maja raudtee alla ja siis ühel arutelul küsis projekteerija Hendrikson ja Ko-st “aga kus teie maja on?”. Näitasin, et siin, teekoridori all,” seletab Hunt. “See on üks väheseid siinkandis alles jäänud talukohti ja siin on põliselanikud, aga neile lähevad ilmselt korda ainult uued elanikud.”

Hunti pureb teadmatus ja ta näeb vanematekodu tulevikku tumedates värvides, kuigi lahendusi on tema murele käinud kohapeal otsimas maa- ja vallavalitsuse, majandusministeeriumi ja tehnilise järelevalve ametnikud. Tõsiasi on, et Rail Baltic läheb diagonaalselt üle tema 97 749ruutmeetrise kinnistu ja eluhoone jääb raudteele väga lähedale.

“Pärnumaal ei ole ükski elamu rohkem sellise löögi all, See on kõige keerulisem koht raudteel tervikuna, kuna Reiu jõest ülesaamine ja juba Reiu jõeni jõudmine läbi Pärnu maastikukaitseala on üsna keeruline, seetõttu läheb raudteekoridor Hundi maja kõrvalt,” möönis Pärnu maavalitsuse planeeringute talituse juhataja Tiiu Pärn, kes on kohapeal käinud. “Teekoridori mujale nihutada ei saa, sest Reiu jõest linna poole kulgeb raudtee läbi Pärnu maastikukaitseala, kus vana raudtee asukohas on jäetud meile kitsas pilu kahe Natura ala vahele. Seal on juba peaaegu sentimeetri täpsusega arvutatud raudtee läbitulek ja kui me nüüd seda ei arvestaks, ei saaks raudtee ka läbi Pärnu tulla.”

Kurejõe kinnistut hakib Rail Baltic nii, et teisele poole raudteed jääb kolmnurkne maatükk. Perenaise jutu järgi on see nii väike, et selle maalapiga ta nagunii midagi ei tee, kuigi ametlikult võiks ta selle eest nõuda asendusmaad või hüvitist.

“Kõnealuse maatüki puhul on peale elamistingimuste mure tõesti see nüanss, et Rail Baltic poolitab konkreetse kinnisasja põllumaad,” tõdeb Rail Balticu Eesti projektijuht Kristjan Kaunissaare. “Kuna raudtee poolitab naaberkinnisasja põllumaadki, on raudtee maa väljaostmise kõrval võimalik kaaluda kinnistute osade vahetamist ehk maakorraldust, seda juhul, kui maaomanikud kokkuleppele jõuavad. Sobiv lahendus leitakse läbirääkimiste käigus, kui on ära kuulatud maaomanike soovid.”

Üks asi on maadevahetus, hoopis teine kinnistule jäävad hooned. Vanast talumajast on järel veidi palkseina ja võimas korstnajalg, selles majas on Ellen Hunt sündinud, sest ema ei jõudnud linna haiglasse. Tosin aastat tagasi vajus eakas hoone kokku. Uues majas ei tea perenaine, kas teha remonti või oodata, kuni selgub, millised variandid on tal kodu säilitada raudtee läheduses.

“Eluhoone ja raudtee vahe on selline, et annab päris head võimalused hoonestuse ja õueala terviklikuks säilitamiseks ja samal ajal raudteemüra normi piiresse vaigistamiseks,” hajutab Kaunissaare murepilvi. “Selliseid kohti, kus raudtee majadest mõnekümne kuni paarisaja meetri kauguselt möödub, on mitu. Kõigi nende puhul rakendatakse raudtee ehituse käigus eri meetmeid müra ja muu negatiivse mõju leevendamiseks.”

Üks on selge: enne eelprojekti valmimist ei asu keegi maaomanikega üksikasjalikult läbi rääkima müraleevendusmeetmete üle. Et ehitamiseni on üsna mitu aastat, jõutakse ehk praegusest paremate lahendustenigi. Eelprojekti avalikud arutelud jõuavad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kinnitusel peagi Pärnumaale.

“Maavajaduse selgudes saame lähiajal hakata maaomanikega arutama maatükkide vahetust ja/või hüvitamist, raudtee asukoha ja müraleevendusmeetmete võimaluste selgudes samamoodi neidki,” selgitab Kaunissaare. “Esimesena alustataksegi läbirääkimisi Pärnumaa maaomanikega, kuna eelprojekt valmib lõunast põhja.”

Põhireegel on, et kõik kahjud, mida Rail Balticu rajamine maaomanikele kaasa toob, korvatakse.

Maa ja hoonete maksumuse hindamiseks on välja töötatud reeglistik, mille põhialused on kõigi juhtumite tarvis samad, nagu kinnitab Rail Balticu projekti vedav majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Maaomanikule hinnapakkumise tegemiseks tellib maa-amet kutseliselt hindajalt kinnisasja hüvitusväärtuse hindamise. Peale kinnisasja väärtuse saab hüvitamisel arvesse võtta saamata jäävat tulu (näiteks kasvava metsa likvideerimisel) ja tõendatud kaasnevaid püsiva iseloomuga või ühe korra kahjusid (näiteks uue tee ehitamise vajadus juurdepääsutee hävimise tõttu).

“Mis mõte oli siia kutsuda ministeeriumi esindajad ja öelda mulle siinsamas õues, et sa jääd oma kodust ilma?” küsib Ellen Hunt kodutrepil istudes. Tema on esitanud oma küsimusi suuliselt ja kirjalikult, nüüd ehk kuuleb ta pädevatelt ametnikelt selgeid vastuseid, kuidas on võimalik rahasse ümber arvestada emotsioone ja mälestusi. Või millal saab sätteks Rail Balticu eestvedaja soov täiendada seadust nii, et hüvitisele lisatakse teatud ulatuses motivatsioonitasu.

“Kõiki emotsioone see loomulikult ei kompenseeri ja see pole eesmärkki, aga see on üks väheseid asju, mida Eesti riik saab oma inimeste heaks sellises olukorras peale ootuspärase teha,” arutleb Kaunissaare.

Maavalitsuses Rail Balticu joonist vaadates tõdeb Pärn, et uue raudtee nihutamine kunagise raudteetammi peale ei ole võimalik, sest kiirrong ei saa sõita sinka-vonka.

Paikuse valla arhitekt Reet Olev on Kurejõe teemaga hästi kursis, sest Hunt on temalt koduvallamajas nõu küsinud. “Kurejõe puhul on suur põllumaa, millest raudtee läbi läheb nii, et kinnistust ei jää pea midagi järele,” tõdeb arhitekt.

Olevi jutu järgi läheb Silla külas kiirraudtee plaani järgi lähedalt mööda Ülejõe elurajoonist, kus on paarkümmend hoonestatud kinnistut. Senistel avalikel aruteludel on Ülejõe elanikele lubatud rongimüra ja vibratsiooni leevendavaid meetmeid, näiteks müratõkete ehitamist.

“Mulle on öeldud, et “oi, kui tore, rong hakkab siit sõitma”, aga minu isa sai just nimelt rongi all õnnetult surma. Kuidas see mind rõõmustama peab, et mu kodu läheb sellepärast minema nüüd, et rong hakkab siit sõitma?” küsib Ellen Hunt, kellele saatuselöökide järel on jäänud see maakoht ja tütar.

Tagasi üles