Kurb küll, kuid maailmapoliitika survel hakkab idarindel toimuv üha rohkem meenutama sovetiaegset kaubandust: ostad midagi ja saad kaasa sundasja. Aga kõigest järjekorras.
Valid idapartnerluse, saad sõbragi!
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
10. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Pärnu Postimehes korduvalt juhtinud tähelepanu Euroopa Liidu kummalisele naabruspoliitikale, milles algusest peale on olnud tähtsaim Vahemere ida- (et mitte öelda Lähis-Ida) ja lõunaranniku režiimide poputamine. Tegemist on mitme suurriigi endiste koloniaalvaldustega, mille praeguse väärtuse määrab nafta- ja gaasivaru.
Sündmuste kulg on näidanud, et need rikkused lubavad võimul olla ükskõik kellel ja et nõuded demokraatia järele, mille täitmist soovitakse kõigilt EList idas asuvatelt riikidelt (endine sotsialismileer, kunagised liiduvabariigid), ei kehti üldse EList lõunasse jäävate reþiimide suhtes. Sellest võiks aru saada, kui ELi suhted lõunapoolsete reþiimidega poleks selgelt kõrgemad ja ühenduse ühiskassale kulukamad kui suhted idanaabritega.
Pealegi pole tegemist mineviku pärandi, vaid verivärskelt loodud seisuga. Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy vedamisel sündis 2008. aastal senise Barcelona protsessi baasil kahepoolne (ELi riigid ja nende lõunanaabrid) peakorterite, eesistumistega Vahemereliit, millele võrdväärset vastandit idas pole. Seal on vaid idapartnerlus ehk omapärane ELi riikide ðeflus Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Armeenia ja Aserbaidþaani üle, tulenevalt viimasena mainitute soovist areneda ELiga liitumise suunas.
Loetletud kuuik ehk idapartnerlus sündis alles 2008. aastal Rootsi ja Poola eestvõttel, enne olid Valgevene, Ukraina ja Moldova ühes ELi naabruspoliitika rühmas ja Lõuna-Kaukaasia riigid teises. Mõtlemapanev pole ainult ELi tippude 1996. aasta otsus jagada kunagised Nõukogude Liidu vabariigid kahte gruppi, vaid ka seltskond, kellega Georgia, Armeenia ja Aserbaidþaan ikka sama naabruspoliitika raames kokku pandi. Nimelt moodustasid nad ühise grupi Liibanoni ja Egiptusega!
Imestada pole midagi, kui tuletada meelde Liibanoni ja Egiptuse vahele jäävat riiki: tegu oli ühega mitmest kavast upitada Iisrael koos naabritega ELi. Selgelt või vähemalt küllalt euroopalike Lõuna-Kaukaasia riikide roll oli araablaste järeleaitamine. Fakt on see, et veel 2005. aastal esitasid Georgia, Armeenia, Aserbaidþaan, Liibanon ja Egiptus ELile ühisraporti, kuidas Brüsseliga kooskõlastatud plaanide täitmine on käinud.
Märtsis 2003 avaldatud ELi naabruspoliitika programmis oli koguni eraldi märge, et geograafilises mõttes jääb Lõuna-Kaukaasia asjast välja. Sestap oli tõesti vaja rooside revolutsiooni, et eurooplastele euroopalikku Georgiat meelde tuletada, ja Läänemere-äärseid riike, mis oma saatusekaaslasele appi läksid (New Friends of Georgia).
2006 tegi EL Lõuna-Kaukaasiast eraldi üksuse ja 2008 kevad ehk enne Vene-Georgia sõda sündiski idapartnerlus. Nagu öeldud, midagi selgelt vähem kui Vahemereliit. 2009 vahetus Valge Maja peremees ja üsna pea hakkas kujunema see, mida nimetatakse reset-poliitikaks USA ja Venemaa suhetes.
Mõistagi pidi kahepoolsete suhete paranemine kajastuma ümbruskonnas, eeskätt Venemaa ja ELi vahelisel ehk idapartnerluse alal. Märtsis 2010 pakkusid Vyshegradi riikide (Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia) välisministrid esimest korda välja idee luua idapartnerluse sõprade (Friends of Eastern Partnership) rühm.
Seejärel vahetus lennukatastroofi tulemusena Poola ladvik ja 25. mail 2010 kutsus Poola välisminister Radoslaw Sikorski idapartnerluse sõpradeks USAd ja Venemaad. Pakkumine tekitas hämmingut Georgias ja Moldovas (viimasena nimetatu lootis terve möödunud aasta, et ehk saab asja Venemaa lubadusest tuua välja väed Transnistriast juhul, kui EL annab viisavabaduse).
Vastuväiteid tuli ka Armeenialt ja Aserbaidþaanilt ning mitmele katsele vaatamata ministrite ühisistungit, kus idapartnerluse sõbrad oleks välja kuulutatud, kokku ei saadud. Küll tehti vastava grupi loomine teatavaks 29. septembril Brüsselis ametnike kogunemisel: idapartnerluse sõbrad on USA, Venemaa, Türgi, Norra, Ðveits, Kanada, Jaapan. Ehk kaks vahetut naabrit ja viis kaugelolijat. Peale selle kolm panka.