Suusakuningas Andrus Veerpalu alustas Pärnus, elab küll veerand sajandit Otepääl, aga jäi karjääri lõpuni Pärnumaa Jõulu suusaklubisse ja pärnakatele alati omaks.
Suusaelu Veerpaluta? Esialgu mõttetu
4. märts 2011, 08:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me olime harjunud pidama teda igiliikuriks nagu ka näiteks sõudetuus Jüri Jaansonit. Nii Veerpalu kui Jaanson olid treeningutel halastamatud enesepiitsutajad, mõlemad püsisid kakskümmend aastat maailma tipus, kummalgi ei lõppenud ära tahe ega kirg, alla jäid nad vääramatule, mitte oludele ega vastastele.
Nüüd on nad legendid, rahvasportlased, austatud spordiveteranid. Ning meil on neist puudus. Mis sport see enam, ütleks esimese, teise, kolmandagi emotsiooniga.
Edasi hakkaks mõtlema, et see on ju juba palju kordi juhtunud ja juhtub veel. Suvel ja talvel. Veel ja lumel, staadionil ja palliplatsil. Pole hullu… küll tuleb järgmine väga heas mõttes hull.
Millal? Ei tea.
Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, oli kunagi hüüdlauseks. Meenutagem täna, mil veel kestab Holmenkollenis Veerpalu lahkumispeoks kavandatud MM, suusahiidu, kelle talent polnud ligilähedanegi Svani, Daehlie, Elofssoni või Northugi omaga, aga kes lihvis oma klassikasammu maailma ökonoomseimaks ja töötas end kahekordseks olümpiavõitjaks ning maailmameistriks.
Niisiis, järgneb kollaaž. Mitte arutlus teemal, kas Veerpalu, Mae ja Šmiguni loobumise ning Alaveri mineku järel tabab Eesti suusatamist kiiruisutamise, naiste trekisõidu ja allveeujumise saatus. Ka mitte väide, et Oslo MM-il pole enam õiget maitset.
Alustame spekulatsiooniga
Julgen väita, et poleks palavik ja põlvevalu Veerpalu karjääri enne finišiliini äkki ja julmalt lõpetanud, olnuks ta teisipäeval taas medalikonkurentsis. Alused nii väita on:
1. Veerpalu baasvormi näidanud viies koht Otepää MK-etapil.
2. Jõuvahekord MM-il 14. koha saanud Jaak Maega.
3. Teiste eestlaste tippvorm MM-il ehk Alaveri täppistöö.
4. Eestlaste järjekordne õnnestumine suuskade määrimisel.
5. Puudusid mehed teiselt planeedilt, rida ässasid puudus või läks millegagi alt.
6. Holmenkolleni Veerpalule sobivalt raske rada.
Ujumistrenn oli sissejuhatuseks
Rääma kooli poisi Veerpalu sportimine algas ujujana Eve Leppiku juures ja sinna tõi Andruse mitmekülgselt sportlik, aga ennekõike ikkagi suusatajast ema Aino.
“Aino oli Andrusele algõpetuse andnud, minu juures ujus Veerpalu neljandast seitsmenda klassini. Oli laagrites kõva jooksumees, kogus ujumisest vastupidavust,” meenutas Eve Leppik. “Aga teadsime, et ta läheb suusatamisse üle, ja aasta käiski ta ujumise kõrvalt Johannes Toimi suusatrennis, enne kui Otepääle TSIK-i suundus.”
Eve Leppik meenutas, et seda suusatamise mõtet võeti üsnagi kahtlevalt, polnud ju Eesti suusatamine toona kaheksakümnendate keskel eriti midagi väärt.
Tõmmu, Andu ja AV
Andrus võtab lapsest saati hästi päikest külge ja seepärast oli poisipõlves üks ta hüüdnimesid Tõmmu. Teine nimi, millega sõbrad teda kutsusid, oli Andu.
Need ajad on ammu möödas, nüüd teavad vähemalt kõik Eesti spordiajakirjanikud, kes on AV. Nii kuulsa mehe puhul aitab vaid kahest tähest ja kokku sümbolist, isegi nime pole vaja. Ei küündinud selle auni isegi ES ja EN ehk Erika Salumäe ja Erki Nool…
Esimene nimi Stockholmi karikal
1991. aastast antakse välja Stockholmis elavate endiste pärnulaste rändauhinda Pärnumaa parimale noorsportlasele ja esimene nimi sel eksklusiivsel tinakannul on Andrus Veerpalu.
Mille eest? 1990/1991 hooajal oli Andrus Eesti 15 km klassikastiili juunioride meister ja 30 km klassikasõidu hõbe, võitis Norras ühe juunioride FIS võistluse 15 km klassikas ja oli Soomes 10 km vabastiilis teine. Ainult, kui mõelda Veerpalu hilisemaid saavutusi. Aga – võidud tulid juba siis tema leivaalal 15 km klassikas.
Olid teist masti ajad
Veerpalu esimene olümpia oli 1992. aastal Albertville’is, teine 1994. aastal Lillehammeris. Aga need olid ajad, mil Eesti suusatamise praegusest kuulsusest võis vaid und näha ja toetussummasid tuli kroonhaaval kokku kerjata. Veenda, rääkida, saada 3000 krooni ja öelda, et abiks ikka…
Käis peatreener Mati Alaver koos sportlastega siis sponsoreid mööda. Pärnumaalt said Andrus Veerpalu sponsoriteks Tootsi ja Savi ja au neile, sest nad jäid sportlasega lõpuni kokku. Kolmas hea toetaja oli AS Gustaf, kes pälvib tänast tänu Veerpalu mantlipärija Kein Einaste aitajana.
Elugi oli tagasihoidlikum
Käisin Andrus Veerpalul üheksakümnendate alguses Otepääl külas. Mees elas koos perega pehmelt öeldes tagasihoidliku puumaja teisel korrusel. Karikate rivi kapi peal oli tal lühem kui sportlikus mõistes mõttetul külalisel. Suusapaare, mis, tõsi küll, olid juba siis Fischerid, hoidis ta õue peal kuuris. Kust need suusad lõpuks pihta pandi.
Üks andetutest…
Albertville’i olümpia 10 kilomeetri klassikas oli Veerpalu 21., teates sõitsid Eesti mehed välja kümnenda koha ja see kõik loeti kodumaal kordaminekuks. Lillehammeri 50 km klassikat andis 26. koha, 10 km klassikat 36. platsi. Polnud nagu väga hullu, aga lootused olid mõistagi suuremad ja pettunud Veerpalu ja Jaak Mae põgenesid ajakirjanike eest üle raudaedade. Esimest ja viimast korda. Aga said kriitikatuld.
Päris untsu läks 1995. aasta MM Kanadas Thunder Bays. Elmo Kassin üllatas seal vabatehnika lühimaal viienda kohaga, Veerpalu lõpetas 30 km klassikasõidu 30ndana.
Üks praegugi töötav kolleeg kirjutas ühes suures lehes, et nii andetute sportlaste peale nagu Veerpalu ja Mae aastas ligi miljoni krooni kulutamine on selge kuritegu. See lause on rõhkude ja komadeni täpselt peas treener Alaveril ja ta ei jätnud seda, omal kuratlikult sadistlik irve näol, pressikonverentsil kunagi juba ukselt tsiteerimata, kui Veerpalu või Mae medali teenisid.
Läbimurre tuli Naganos
Tuksi läks Veerpalul ka 1997. aasta MM Norras Trondheimis, kus ta individuaaldistantsidel 30 parema sekka ei saanud. Aga 1998. aastal Nagano olümpial tuli üllatus, mis, nagu hiljem selgus, oli läbimurre. Sel väga vesisel päeval – vihm ülalt, labajalga ületav sulp alt, oli Jaak Mae 10 km klassikadistantsil kuues ja Andrus Veerpalu kaheksas. Paljud suured ja rikkad suusatiimid panid määrimisega puusse, eestlased oma kolme-nelja määrijaga kümnesse. Pole paha, alustas Mati Alaver lööklausega.
Midagi nii ilusat…
Kuidagi ei lähe meelest 1999. aasta Ramsau MM ja Veerpalu esimene suur medal. Andrus startis ühena esimestest, sai ilmastikueelise, aga oli ka ise võimas. Unustamatu, kui kauni sammuga tuli ta seal metsa vahel distantsi lõpuosas teiste kangutamise taustal! Tuli ära, hõbe! Eesti suusatamine sai MM-medali! Ja veel kuninglikus maratonis! Olen kuulnud õige mitmelt, et see oli Andruse ilusaim etendus ja ka TV kaamerameeste meistritöö. Rääkimata sellest, et see oli õige suusatamine, mitte praegune ühisstardist loksumine või sprindirajal tõuklemine.
Rullsuuskadel läbi Rüütli
Esimese MM-medali järel paluti Veerpalu vanasse kodulinna. Lipsuga meestelt käepigistused saanud, tõmbas Veerpalu suusariided ülle ja sõitis rullsuuskadel läbi Rüütli uulitsa pangaesisele platsile. Saatjaiks olid noored suusatajad Kein Einaste ja Kardo Kõresaar. Üks neist sõitis nende ridade kirjutamise ajal Oslo MM-i paarissprinti, teine mängib Itaalias võrkpalli.
Pangaplatsil andis Veerpalu oma pildiga postkaardile vähemalt 500 autogrammi. Ja kuulis (nagu ka mõni aeg hiljem rulluisusõidul Vallikäärus) enda kohta, et – nii väike, nii peenike… Tõsi ta on, suusarajal ja eriti telerist paistis Andrus ju vägilane.
Oma või võõras?
Veerpalu läks küll teismelisena Otepääle TSIK-i suusafiliaali ja jäigi Otepääle elama, aga klubiks on Veerpalul ikka jäänud Jõulu. Mees andis sõna, et nii karjääri lõpuni jääb, ja pidas sõna.
Alatine vaidlusküsimus Pärnumaa parima sportlase valimisel on olnud, kas Veerpalu on oma või võõras. Aastast 1994, kui parimaid valima hakati, kuulub tiitel talle.
Andrus on, kui vähegi võimalik, tulnud Pärnumaale siinseid autasusid vastu võtma. Sellega on pahandustki tekkinud, sest ei ütlemise oskusega on Veerpalul alati olnud raskusi ja korra jäi ta maavanem Toomas Kivimägi vastuvõtu gripibatsille sisse hingates haigeks ning seadis hooaja teise poole ohtu. Kas Alaver ka Andrusele pahasti ütles, ei tea, aga Pärnumaa poole sajatas ta küll.
Suurte võitude rida, kolm ette tõstetud
Tuli 2001 Lahti MM ja 30 km klassikakuld, 2002 ja Salt Lake City olümpia 15 km klassika esikoht ning 50 km hõbe. Esimene võit Holmenkolleni 50 km maratonis ja traditsiooniline vestlus Norra kuningaga…
Kõik ülikõvad või siis mingis mõttes esimesed, aga Ramsau hõbeda kõrvale tahaks tõsta kõigist muudest kõrgemale kaks Veerpalu medalit. Üks neist oleks labaluumurru ja hullumeelse paaristõukeharjutamise tulemusena võidetud 2006. aasta Torino olümpia 15 km klassikakuld. Teine on 2009. aasta Libereci MM-võistluste 15 km klassika esikoht. Ausalt, ma küll usun Veerpalusse, aga selle võistluse eel poleks ma tema peale sentigi pannud. Müstiline mees. Hull vend, nagu ütles hooldemees Urmas Välbe.
See mees jääb mõistatuseks
See, et kokku sattusid nii visad mehed nagu Veerpalu ja Mae ning treener Alaver, on lotovõit. Et nende vahel aastakümneid (vähemalt väliselt pilvitu) usaldus ja koostöö püsis ning meeste tervis suured koormused medaliteni kestis, on täielik bingo. Kassin, Olle, Rehemaa, Kokk… kõigil, kes ju ka tublid, pole nii läinud, midagi on puudu jäänud.
Tahaks väga teada, kas Veerpalu ja Mae on kõigi nende aastate jooksul kusagilt Alaveri teadmata üle nurga lasknud või varjanud, et eelmisel päeval sai õllega veidi liialdatud? Või siis teada, kas vastab tõele hoopis legend, et Alaver andis meestele teadvalt 5% vajalikust väiksemad ülesanded, teades, et Veerpalu ja Mae teevad nagunii 5 prossa rohkem?
Andruse sisse näeb vist vaid ta naine Angela. Võib-olla talle on arusaadav, kuidas see sõnaahtraks jäänudki, kodu kindlusena hoidev ja harva naeratav ning vist mitte kunagi naerev mees saadi koos Maega mängima reklaamklippi, kus ülinoortepäraselt riietatud suusataadid vabal ajal lumelauaga tšillima lähevad?
Viitteist küllalt nühitud…
Ei suuda salata, olen väga uhke ja tänulik, et mul on alates Lillehammerist olnud ilmselt ainsa Eesti lehemehena võimalus seista kõigil olümpiatel Veerpalu kõigi sõitude ajal raja ääres, pulss ja vererõhk laes. Lillehammer, Nagano, Salt Lake City, Torino, Vancouver. Olen näinud ta juubeldamist (sõnades kõlas see “läks päris hästi”) ja kaotuse kibedust.
Viimati oli see Vancouveris, kus Andrus oli väga heas vormis ja tegi esikuuikus lõpetades supersõidu. Polnuks tegemist vabatehnika ja ühisstardiga, riskinuks Veerpalu viimasel laugel tõusul Teichmanni taha astumise asemel vaba äärerada kasutada…
Andrus oli kõike seda tunnetades finišis väga löödud. Küsimustele, mis saab edasi ja kas ta sõidab 2011. aastal Oslos MM-il oma leivanumbrit 15 km klassikat, vastas Veerpalu siis – vaevalt, pole huvi, seda viitteist on küllalt nühitud. Aga võttis lahkumisetenduseks ikka ette.
Läks see lõpp nüüd, kuidas läks, selle eest, mis oli, Andrusele tuhat tänu!
Veerpalu tiitlivõistlustel
Kuld: 15 km (kl) Libereci MM 2009
Kuld: 15 km (kl) Torino OM 2006
Kuld: 15 km (kl) Salt Lake City OM 2002
Kuld: 30 km (kl) Lahti MM 2001
Hõbe: 50 km (kl) Salt Lake City OM 2002
Hõbe: 50 km (kl) Ramsau MM 1999
4. 50 km (kl, ühisstart) Oberstdorfi MM 2005
4. 30 km (kl, ühisstart) Val di Fiemme MM 2003
5.15 km (kl) Lahti MM 2001
6.50 km (kl, ühisstart) Vancouveri OM 2010
7.4x10 km teade, Lahti MM 2001
8.4x10 km teade, Libereci MM 2009
8.Teatesprint (kl) Libereci MM 2009
8.4x10 km teade, Val di Fiemme MM 2002
8.15 km (kl) Val di Fiemme MM 2003
8.10 km (kl) Nagano OM 1998
8. 4x10 km teade, Torino OM 2006
9. 4x10 km teade, Oberstdorfi MM 2005
9. 4x1+ km teade, Salt Lake City OM 2002
10. 4x10 km teade, Ramsau MM 1999
10. 4x10 km teade, Nagano OM 1998
10. 4x10 km teade, Albertville OM 1992
11. 4x10 km teade, Trondheimi MM 1997
11. 4x10 km teade, Thunder Bay MM 1995
14. 10 km (kl) Ramsau MM 1999
15. 4x10 km teade, Faluni MM 1993
19. 15+15 km (suusavahetus) Libereci MM 2009
19. 15+15 km (suusavahetus) Oberstdorfi MM 2005
19. 30 km (kl) Nagano OM 1998
21. 10 km (kl) Albertville OM 1992
26. 50 km (kl) Lillehammeri OM 1994
30. 30 km (kl) Thunder Bay MM 1995
31. 30 km (kl) Faluni MM 1993
32. 10. km (kl) Trondheimi MM 1997
36. 10 km (kl) Lillehammeri OM 1994
39. 50 km (kl) Trondheimi MM 1997
42. 15 km (vaba) Albertville OM 1992
44. 30 km (kl) Albertville OM 1992
49. 10 km (kl) Faluni MM 1993
55. 15 km (vaba, jälitus) Lillehammeri OM 1994
57. 15 km vaba, jälitus) Faluni MM 1993
72. 10 km (kl) Thunder Bay MM 1995