Kui Pärnu jõel ja lahel murdis jääd Pärnu (Pernau)

Jäälõhkuja-puksiir Pernau Pärnu sadamas.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Nii kaua, kui on eksisteerinud Pärnu jõgi ja laht, on neile tekkinud jääkate. Ainult mõni harv aasta on olnud jäävaba.

H. D. Schmidti kaubamaja muretses esimese Piloodi nime kandnud aurupuksiiri Pärnu sadamasse juba 1874. aastal. Eks sellestki olnud nõrga jää puhul abi. Pärnu sadama kaudu toimuva laevaliikluse hooaja pikendamiseks oli siiski vaja toekamat laeva. Nädalakirja Linda 1897. aasta 17/18. numbrist on lugeda:

”Pärnu uus jäämurdja laev Pärnu, mida Schmidti kontor Rootsimaal (MEK Verkstad AB) ehitada laskis, tuli pühade järel siia. Näib teine õige priske poiss olema, kellel ka oma jagu rammu kontides on.

Tänavu kevade ei saanud ta enam jäälõhkumise töösse hakata, aga küll ta sügisel näitab, mis võib. Ega ta senini ka tööta seisa. Sest kuigi ta nimelt jäälõhkujaks on ehitatud – küll ta oskab teisigi töösid, nimelt laevasid sadamasse vedada, väikseid lõbu- või ka tarbesõitusid teha (et selleks kõlbulik, on ta ju näidanud) – , siis suudab ka põhja vajunud laevu välja tõsta ja võib isegi tuletõrjujaks heita, kui sadamas tulekuri lahti läheb.

Pärnu võib oma Pärnu peale uhke olla, ja Schmidti kontor on tänu teeninud selle hoolitsemise eest. Laev on tugevatest teraslaudadest ehitatud, raudse alega, tugeva pumbavärgiga; masinal on 22 hobuse jõud ja laev sõidab 8 ½ sõlme tunnis. Ta on üle 60 jala pikk, 16 ½ jalga lai ja ninast 5 jalga kõrge, ning käib 7 ½ jalga vee sees.”

Laeva tehnilised andmed allikati erinevad: veeväljasurve 64/53 brutoregistertonni, mõõtmed a) Peedu Sammalsoo: 18 x 5,1 x 2,8 meetrit, peamasin 175 hobujõudu; b) Gaiduk & Lapšin: 18, 5 x 5,1 x 2,8 meetrit, peamasin 160 hobujõudu, hiljem (1922) 225 hobujõudu; c) Eesti laevade register: 17,2 x 5,14 x 2,65 meetrit.

Pernau kirev saatus

1914. aasta augustini oli Pernau tubli töörügaja, tõi laevu sadamasse ja aitas tagasi reidile, vajadusel murdis jääd ning vedas lotje pärnakatega Niidu metsa grüünesse.

Pärast Esimese maailmasõja algust võeti laev Peeter Suure merekindluse käsutusse, nimetati ümber Pernoviks ja täitis sõjalisi ülesandeid. 26. oktoobril 1917 heisati laeval punalipp, sest meeskond eelistas enamlasi.

1918. aasta aprillis sattus laev Soome vetes sakslaste kätte ja suvel jõudis tagasi Tallinnasse, kust sakslased viisid ta Riia lahte. Siis kandis ta taas Pernau nime.

3. jaanuaril 1919 sattus Pernau Läti punaste küttide kätte, kes nüüd sõjalaeva Pernovi liitsid Nõukogude Läti rannakaitse flotilliga ja plaanisid paigaldada talle kahuri ja kuulipilduja. Sama aasta aprillis astuski ühe kuulipritsiga laev rivvi.

24. mail 1919 võttis laeva omakorda üle Landeswehri jõeflotill ja peale kuulipilduja demonteerimist hakkas lootsilaev Pernau teenindama Riia sadamat.

30. juunil 1919 jäi Pernau Riia lahes Eesti hävitaja Lennuki kätte ja viidi kui sõjasaak 3. juulil Tallinna, kus paar päeva hiljem võeti Eesti merejõudude koosseisu kui puksiir Sulev.

Pärast Vabadussõja lõppu 15. veebruaril 1920 anti laev üle Eesti merelaevanduse peavalitsusele. 1922. aastal tagastati laev Pärnu H. D. Schmidti kontorile ja sai tagasi oma nime – Pernau.

1928. aastal asutati sama firma baasil Pärnu Laeva Aktsiaselts, mille korstnamärki laev kandma hakkas. 1934. aastal eestistati alus Pärnuks. 1939. aastal asendati see nimega Piloot. Eesti annekteerimise järel laev natsionaliseeriti ja viidi Tallinna sealse kaubasadama käsutusse.

Pärnu kolm uppumist

28. augustil 1941, kui punalaevastik Tallinnast põgenes, uputati Pärnu esimest korda Miinisadamas. Peagi tõstsid sakslased ta üles ja peale remonti allutati kui puksiir Piloot Tallinna sadama komandandile. 1942. aasta jaanuarist septembrini oli alus Eesti omavalitsuse Pärnu sadama kapteni alluvuses kui puksiir Pärnu. Siis võtsid sakslased laeva uuesti oma kätte tagasi ja allutasid Tallinna sadama komandandile.

24. aprillil 1943 uppus Pärnu teist korda pärast kokkupõrget Saksa auriku Bundsbergiga sadama põhjamuuli juures. Jaanipäeval tõsteti laev üles ja anti sügisel pärast remonti üle endisele omanikule ehk firmale Schmidt, Witte ja Co, mis siis asus Danzigis.

Kolm olevat kohtu seadus. Pernau alias Pärnu alias Sulevi alias Piloodi kolmanda uppumise kohta on kaks versiooni. A. A. Gaiduki ja R. V. Lapšini raamatus ”Balti riikide merejõud 1918-1940” (St. Peterburg, 2009) on kirjas, et Piloot asus 1944. aasta septembris Danzigi (Gdanski) poole teele, kuid omanikeni ei jõudnud, sest jäi ränga tormi kätte ja uppus. Laeva meeskond päästeti ja interneeriti Rootsis. Selle orkaani tugevust on ilmekalt kirjeldanud H. Sergo oma ”Põgenike laevas”.

M. Õun ja H. Ojalo kirjutavad raamatus ”Võitlused Läänemerel” (Tln, 2010) ja P. Sammalsoo raamatus ”Suur Tõll ja teised Eesti jäämurdjad” (Tln, 2005), et Pernau osales 15. septembril 1944 sakslaste dessandikatses vallutada Suursaar ja Soome torpeedokaater lasi laeva põhja.

Ei ütle, kumba versiooni ma tõesemaks pean. Fakt on see, et teenekas laev ei murra enam ammu jääd ega teeninda laevu.

Tagasi üles