Möödunud nädala tähtsündmuseks oleks võinud olla valitsuse moodustamine. Rõhk sõnal “oleks”, sest põnevuse võinuks tuua valimistulemused, mis oleksid toonud valitsusliidu laua äärde kirevama seltskonna mängijaid ja kombinatsioone, kui häältesaak ja -jaotus seekord võimaldasid.
Vägisi näib, et sedapuhku on valitsuse moodustamine kui ühevärvilise pusle kokkupanek. Me kõik teame juba a priori, milline pilt välja tulema peaks: igavalt ühte karva, ilma igasuguste värviaktsentideta. Seega pole tähtsust, millisesse kohta mosaiigis iga tükike täpselt paigutub, üldilme osade asetusest ei muutu.
Iseenesest on ju tore, et Mart Laar partei esimehena jälle valitsuskabinetis vastutust jagab või et taustalauljate seast lava eesserva nihutatud Michal-Pentus-Vaher oma häält varasemast rohkem kuuldavale toovad. Aga seda, kas mõni uus nägu lipsu ja portfelli taga sisulisi muutusi toob, on juba raskem uskuda.
Muidugi võib laulus noot või paar vahetuda või refräänile rida juurde tulla, kuid arvestades, kuidas orkester on viimased neli aastat kokku mänginud, on vaevu usutav, et paari instrumendi vahetus helipildis midagi oluliselt teisiti kõlama paneb.
Läheb ilmsesti nõnda, nagu kaksikliidu dirigeerimisel viimastel aastatel läinud on. Pillihelid tuuakse küll kuuldavale täpselt nooti järgides ja eksimusteta, aga mängus puudub hing ja sisemine põlemine. Ja sellest on tuline kahju.
Kuigi ma hindan ühtlase ja pideva hea kvaliteediga esitusi (millega senine koalitsioon on ju vaieldamatult hakkama saanud), oleks elamuse ja värskuse mõttes tore, kui mõne kontserdi lõpus kitarr kõlarisse virutataks või solist lavalt publikusse kargaks. Just põlevate silmadega esilaulja ehk teisisõnu silmatorkavalt erivärvilise pusletüki puudumine võtab kogu sündmuselt sära ja võlu.
Seda põhjusel, et poliitareenile on asja vaid koolipingist parteisoldatiks sirgunutel, kelle maailmavaadet asus erakond kujundama enne, kui arvamus ilmast ja elust jõudis noortel inimestel endal välja kujuneda.
Kas tõesti hüüavad äsjaste ministrite pasunad eelkäijaist erinevalt?
Ühe ratsu teise ratsu vastu vahetamisest, kollase pusletüki asendamisest teise samasugusega (vähemalt väliselt) riigi ja rahva elus midagi ei muutu.
Ja siis juhtubki, et otsus võtta jalgrattad ja sõita sõpradega kodunt veidi kaugemale osutub meediapildis hoopis enam elu muutvaks sündmuseks kui järgmiseks neljaks aastaks iga eestimaalase elu puudutavate otsuste langetamiseks volituse andmine.