See on suur vahe, kas olla poliitik enne valimisi või pärast. Nagu Anti Liiv märkis, vajab alati mõni parlamenti mittepääsenud poliitik psühhiaatrilist abi. Samuti võib ette kujutada seda joovastust, mis tabab poliitikut pärast esimest korda parlamendikoha saamist. Seegi eufooria tahab tohterdamist.
Joovastuses toimuvad nihked mõttetegevuses. Levinuim ja murettegevaim nihe on ettekujutus, justkui tähendaks valituks osutumine valija heakskiitu kõigile selle poliitiku või tema partei seisukohtadele. Selline arusaam triivib reaalsusest ikka päris kaugele.
Täpsustagem siinkohal, et me valisime Reformierakonda hirmust Edgar Savisaare ees. Isamaa ja Res Publica Liitu eelistasime hirmust selle ees, et Reformierakond võiks üksinda valitsuse teha. Sotse aga valisime kartusest oma häälel lasta kaotsi minna.
Ükski nende valikute motiividest ei tähenda heakskiitu parteide valimislubadustele. Keegi valijaist ju ei võtnud tõsiselt tasuta kõrgharidust ega muid niisuguseid valimislubadusi. On väga kole, kui poliitikud võtavad oma valimislubadusi tõsiselt, aga rahvas mitte.
Hirmus valimislubadus, mida nüüd teoks tegema hakatakse, on sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine. Kui seni võis pidada meie ühiskonda solidaarsusprintsiibi alusel toimivaks, siis sotsiaalmaksu lagi hakkab seda solidaarsust lõhkuma.
Inimesed tarbivad tervishoiuteenuseid eri määral. Väga terved inimesed teevad kogu aeg tööd ega kuluta haigekassa raha ning väga haiged inimesed ei tee üldse tööd, ent kasutavad tihti tervishoiuteenuseid. Solidaarsus oligi see kokkulepe, et haigete ravimise maksavad kinni terved. Näiteks puuetega inimesed võisid end natukenegi turvaliselt tunda.
Ametlikult on sotsiaalmaksule lae kehtestamise põhjendus soov luua kõrgepalgalisi töökohti. Rahvalikult aga kasutavad sotsiaalmaksu lae apologeedid argumenti, et “miks küll kõrgepalgaline inimene peab nii palju sotsiaalmaksu maksma, kui ta ise kunagi vastavas väärtuses teenuseid ei tarbi?”. Sealt on samm edasi juba stiilipuhas sotsiaaldarvinism, kus puuetega inimesed on ise süüdi, et nad sellised on ja tööd teha ei jaksa.
Kui nüüd jääda valitsemisprogrammi ametliku põhjenduse juurde, et sotsiaalmaksule lae kehtestamine lisab kõrgepalgalisi töökohti, on täiesti põhjendatud, vastutustundlik ja riigimehelik see sotsiaalmaksu lagi näiteks kolme aasta pärast kaotada, kui neid töökohti ei tule.