Eesti konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnutsi ei ole toiduainete hinnad maailmas kunagi nii kõrged olnud, tema kinnitusel ei saa nõnda suurt hinnatõusu viimasel paaril aastal selgitada ainult pakkumise ega nõudlusega.
Toiduainete hinnad ei ole kunagi nii kõrged olnud
“Osa toiduainete puhul saab viidata mingile kindlale probleemile. Näiteks kakao puhul võib selgelt välja tuua Elevandiluuranniku probleemid, vilja hinna puhul mängib rolli Venemaa viljaekspordi keeld, mida sügiseni pikendati, buumis on aga kõik turud,” sõnas Josing.
Josingu jutu järgi ei leia ühtegi kaupa, mille hind oleks stabiilne või langeks. Enneolematus hinnatõusus mängivad oma rolli nii emotsioonid kui pakutava raha hulk. Teadupärast on USA keskpank majanduse elavdamiseks üha uut raha ringlusesse lasknud ja rahavood otsivad endale suuremat tootlikkust.
“Ka 2008 oli suur hinnatõus. Tõenäoliselt hakati aimama kinnisvaraturu kõrbemist ning raha liikus reaalsektorisse. Tookord püüti hinnatõusu selgitada reaalturu põhjustega. Näiteks sellega, et hiinlased on hakanud piima jooma. Käis see pauk ära ja hinnad langesid nagu kivi – ei olnud kusagil neid hiinlasi, kes oleksid piima joonud,” kommenteeris Josing. Lisades: “Kindel füüsiline kaup on palju mõnusam investeering kui virtuaalne kinnisvaraosak, mille puhul on raske aru saada, millesse investeerid. Peale selle on toidukaubal alati kindel tarbijaskond.”
Börsil ringlev toidu hulk on Josingu kinnitusel suhteliselt marginaalne, kuid see mõjutab kogu toidu hinda. Näiteks piimast müüakse börsil kümnendik ja ülejäänu läheb kaubaks siseturul, aga see kümme protsenti mõjutab kõiki hindu. See on Josingu kinnitusel kindlasti mõtlemise koht.
Ühelt poolt on tulevikutehingud börsidel Josingu väitel head: need annavad ettevõtjale kindlustunde, et ka kuue kuu pärast annab oma kaupa müüa.
Teisalt pole paljud tulevikutehingute sõlmijaist toodetega kuidagi seotud, püüdes kauba võimalikult kiiresti ja kallilt maha müüa.