Hooldekodus möödub aeg joonistades

96aastase Meeta silmist õhkub rõõmu ja tegutsemistahet. Kurvad mõtted ja koduigatsuse lükkab ta eemale ning sisustab oma päevad hoopis joonistamisega. Foto: Madis Sinivee

Elu hooldekodus võib vahel olla pisut kurb. Kes igatseb kodu, kes magab, kes kannatab mõne tervisehäda käes. Mõte sellestki, et hooldekodu on inimese viimane kodu, ei mõju just üleliia positiivselt. Tammiste hooldekodu Pariisi maja toa number 24 akna alt kostab aga laulu. Meeta kõlgutab voodiserval jalgu ja lõõritab. Lauakesel ta ees hakkab silma paras patakas värvipliiatsitega tehtud rõõmsavärvilisi pilte. Kui naise hinges ongi pisut kurbust, ei näita ta seda külaskäigu ajal välja.

Kui mõni teine vanainimene võib hooldekodus kurbusest potilillena närbuda, siis Meeta mitte. Õdede ja sugulaste meelest muutus Meeta hooldekodus hoopis energilisemaks ja rõõmsamaks.

Meetale tõid uue hingamise ja sära laste toodud värvilised pliiatsid. Lihtne kink aitab vana naise päevi sisustada ja leevendada külalisteootust.